Author Archive

Uusim Vene mänguime – Macrotransactions Allods Online’is

Enamus MMO-mängusid kasutab ühte kahest mooduseks tulu teenimiseks:

a) nn P2P – Pay to Play – kuumakse (Subscription), mida võib ka loomulikult kolme, kuue kuu või koguni aasta kaupa tasuda (saadeks hüveks soodsama hinna ühe kuu kohta). Kaasajaks on kuumakse suureseks enamusel suurimatel nimedel umbes 15 USD.

b) nn F2P – Free to Play süsteem, kus mängimine on tasuta.

Nagu me aga väga hästi teame, pole olemas sellist asja nagu tasuta lõunad. Kuskilt peab ju firma teenima raha, mis on pandud arendus- ja mängutoe meeskondade palkade, serverite ning interneti ribalaiuse ostmiseks, reklaamiks jpm. Selleks on loodud mängusisesed e-poed mis tahes nime all neid ka ei tuntaks ja mida nimetatakse üldnimena “Microtransactions”. Nende lisaboonuste (varustus, kogemuspunktide boost, relvad, sõiduvahendid, raskemate ja keerukamate tegevustega tsoonid jne) eest tuleb tasuda reaalses rahas  (RMT – Real Money Trading). Suuremas jaos F2P mängudes on võimalik saavutada kõiki neid boonuseid ka oma aega investeerides, mängusisest raha kogudes ning seda ostudeks kasutades, kuid kes tahab “nüüd ja kohe” – palun lehvitage oma sajaseid ja ostke. Hinnad on F2P poodides kalkuleeritud umbes selliselt, et ühe tõsise “hard-core” raideri, high-end player’i kuus kuluv summa jääb enam-vähem samasse suurusjärku kuumaksega. Nii pakuvadki mõned mängud, ntx. USA mängulooja Turbine’i “Dungeons and Dragons Online” valikut kuumaksete või microtransactionite vahel.

Tuntuim ja suurim Venemaa mängulooja Astrum Nival Studios (mis tekkis Allodsi looja Nival Online’i, Astrum Online Entertainmenti ning Mail.ru liitumisel)  on loonud vene stiilis MMO fantaasia-rollimängu Allods Online ning sellega Venemaa ja venekeelsel turul edukalt tegutsenud. Nüüd on see mäng läbimas beetafaasi ka läänemaailmas ja leidnud suure hulga aktiviste (sh Eestiski). Ja korraga nagu välk selgest taevast tabas senini “absoluutselt tasuta” mängu Kolapoe (Item Shop) saabumine. Ise-enesest mitte midagi üllatavat, kui mitte ainult need………. hinnad!

Aga palun – seljakott 24-le esemele = 20 USD, parfüüm (mis lubab mängijale PvP-d või raidimist) maksab 75 US senti poole tunni eest. Kõrgeima ja hinnalisima ruuni eest  aga tahetakse koguni 7000 USD! Kas mitte typo, kas mitte liigne null? EI – Allodsi loojad võtsid aluseks juba tegutseva Venemaa mängu ja korrutasid sealsed hinnad kümnega (kapitalistlikud tondid – küll neil pappi jagub). Jah, isegi kümnega jagatuna maksta 700 USD (ehk 8000 meie krooni) virtuaalse ruunikivi eest on liig-mis-liig, aga ju seal uusrikkaid jagub, ka virtuaalmaailma.

http://allods.gpotato.com/

MMO-de vaarisa pani lusika lauanurgale

Maailma esimeseks 3D-graafiliseks  MMORPG-ks (Massively Multiplayer Online Role-Playing Game) loetav ja sellele žanrile aluse pannud arvutimäng Meridian 59 sulgeb lõplikult oma uksed. Mängu loojaks oli algselt Archetype Interactive ning levitajaks (ning juunist 1996 ka omanikuks) The 3DO Studios ja online’i jõudis mäng katsestaadiumis juba 15. detsembril 1995. Beetatesti perioodil liitus mänguga üle 25 tuhande mänguri, mis oli 90-ndate keskpaiga interneti levikut (ja hinda) silmas pidades suur saavutus.  Ametlikuks kommertsiaalseks avapauguks sai aga 27. september 1996, mil temast sai esimene püsiva kuumaksega MMO mäng.  Järgmine suurem rivaal – Ultima Online- ilmus alles aasta hiljem.

Mängus puudusid veel paljud kaasaegsete MMO-de jaoks tavalised funktsioonid (nt. isegi hüppevõimet polnud), kuid palju oli sellist kraami, mis hiljem de facto standardiks kujunes (mängijate ühendused – gildid, gildimajad, mängusisene postisüsteem ning pidevad pisapaketid maailma laiendamiseks).  1996. aastal sai M59 ka aasta parima  Fantasy-RPG tiitli. Kuid siis ilmusid uued konkurendid – juba mainitud UO ning kogu MMO-maailma ikooniks kujunenud EverQuest ja M59 rahaline edu kahanes kolinal. 31. augustil pani 3DO mängu kinni. Ent paar aastat hiljem, 2002.-l loodi kunagiste M59 arendajate Rob “Q” Ellis’e ja Brian “Psychochild” Green‘i poolt uus firma Near Death Studios, Inc., kes taas-avas M59, mis jookseb tänase päevani, olles seega vanimaks MMO-ks.

Nüüd teatas NDS, et nende aeg on täis ja surmaligidusest saab surm ning stuudio suleb oma uksed täna, 6. jaanuaril 2010.           R.I.P!

Meridian 59 jätkab küll veel jooksu kui mitteäriline projekt.

Mängu koduleht:  http://meridian59.neardeathstudios.com/

Fallen Earth – Langenud Maa

22. septembril sai avapaugu taas uus MMO (Massive Multiplayer Online) mäng tootjatetandemilt Fallen Earth LLC ja Icarus Studios. MMO-sid tuleb pidevalt ja suisa karjakaupa, mis siis on uut selles mängus, et sellest kohe pikemat lugu treida. On, ja paljutki, ja mitte ainult see, et ma nüüd viimasel ajal peamiselt FE-s aega viidan ja LOTRO-sse vaid haruharva raididele satun.

Enamuse MMORPG-de suurim viga on selles, et nad on suuremalt jaolt WoW (World of Warcraft) kloonid ja suuremalt jaolt väga haledad kloonid – raske on ka sellise hiiuga konkureerida. Seega, et midagi uut teha, tuleb veidi oma ajusid liigutada, kuid aplus WoWi hiilgust nähes pimestab kõik katsed. Ent eelnimetatud tandem on suutnud end WoW-ikultusest vabaks rebida ja pakuvad tõega paljut uut (või taasavastatud head vana) siia žanrisse.

Kõlab üks nende tuntumaid hüüdlauseidki: “Kui sul on kopp ees orkidest, haldjatest ja päkapikest – siis tere tulemast reaalsete meeste maailma!” Ning tõepoolest – FE-s on mängija kasutada mitte kümneid rasse, vaid ainult üks – inimene (kes siis veel). Ja samuti kümnetesse ulatuvaid erinevaid klasse siin pole – sa võid oma kangelast arendada just nii, nagu sulle endale meeldib, mitte nagu mänguloojad on arvanud, kuidas sulle peaks meeldima. Seega on tegu taas kahe suure mänguilma “maailmavaate” – Liivakasti (Sandbox) ning Teemapargi (Theme Park) vahelises lahingus suhteliselt harvaesineva sammuga Liivakasti. WoW püüdis omaenese suurusega kehtestada just Teemaparki kui seda ainsat ja õiget ning kõik need sajad kloonid sabas ei pakkunud paljut ise mõelda soovivale mängurile. Eks see tõi FE-le ka kiirelt kõrge koha MMO-mängude mitteametlikus edetabelis.

Mängu stoori.

Kogu melu saab alguse suhteliselt lähedases tulevikus, ajaliini esimene punkt on suisa aastas 2020, mil rajatakse GlobalTechi korporatsioon. See tipptehnoloogiafirmasid ühendav moodustis kasvab suisa “riigiks riigis”, omandab 2034.-l aastal Suure Kanjoni rahvuspargi (kus hilisem mängu tegevus toimubki) ning loob 2044.-l aastal täiusliku kloonimissüsteemi, k.a. inimkloonimine (sina oledki just üks selline õnnetu kloon veel õnnetumas maailmas).  Juba tollal kujuneb ka suur Vista’de liikumine (miskit meie puukallistajate ning loomaõiglusterroristide sarnast), kes hüüab kadu tehnoloogiale. GlobalTech aga kasvab vaatamata Vistade ponnistustele ning moodustab Arizonas oma miniatuurse relvastatud piirikontrolliga feodaalkorporatiivse riigi.  2052.-l ründavad Vistad GlobalTechi, tekitades raskeid kahjustusi, kuid täielikult murda nad teda ei suuda.

Samas areneb elu mujal maailmas omasoodu ning kusagil kaugel, nimelt Kagu-Aasias  ilmub maailma kuri viirus, millesse haigestunu tantsusarnaste liigutuste tõttu saab ta nimeks Šiva viirus. Kuna kaks tollani vaenutsevat rivaali – India ja Pakistan saavad esimestena uue viiruse vilju maitsta, siis arvab kumbki neist, et viirus on just vaenumehe bakterrelvalaborite toodang. Ning peab siis vajalikuks teist lisaks ka tuumarelvadega kostitada. Ja loomulikult levivad nii viirus kui tuumakolakad kaugemale Kagu-Aasiast (kus sõda lõppes suht kiirelt, kuna polnud jäänud enam kedagi, kes relva hoiaks), muutes peatselt kogu maailma apokalüpiliseks kaoseks – Langus (Fall), nagu seda tagantjärele kutsuma hakati.

Mängu mehhaanika.

GlobalTechi Suure Kanjoni provints on üks väheseid suhteliselt hästi säilinud inimasustuse alasid maailmas (kuna side maailmaga puudub, siis tont teab, kus neid veel olla võiks). Kaosest on möödunud sada aastat, käesolev aasta kannab numbrit 2156 ja siin siseneb mängija kloonina provintsi. Esialgselt räbalas rõivas ja lauajupp seljas, ahjaaa, kaks õhupüstolit ka, kuid kolli saab pikali paari lauamatsuga, õhupüstolit jäädki pumpama. Nagu eespool mainitud, puuduvad mängus klassid – iga tegelane saab õppida ja treenida igat oskust mängus (areng on nn skill-based).  Põhiparameetreid (statte) on mängus kaheksa – Strength, Willpower, Endurance, Coordination, Dexterity, Intelligence, Perception ja Charisma. Neist sõltuvad juba oskused (skill), mis kombineerituna loovad tegelase arhetüübi – melee võitleja, pikamaalaskur, ravitseja, kaupmees-käsitööline jne jne. Kuid nagu öeldud, mingeid piire mängijale ette ei seata – hea ravimees võib samas olla ka püstolikasutamise põhja arendanud. Iga taseme saavutamisel lisanub igale stati algsele 10-le punktile üks ja koos sellega kerikvad ka kõik oskused. Kuid lisaks taseme arengu punktidele teenib mängija ka AP-sid (Advancement Point), mida saab kulutada nii stattide kui skillide tõstmiseks (stattidel 5 AP-d ühe punkti tõstmiseks).  AP-sid saab iga taseme kohta 20 ja lisaks on eraldi questide eest saadavad AP-d. Neid on soovitav kõik maksimaalselt üles korjata, sest nagunii ei jagu neid kõigi oskuste põhjaajamiseks.

Crafting elik käsitööndus.

Kahest statist – Intelligence ning Perception – sõltub veel üks oskuste rida – käsitöö elik mängukeeli Crafting.  Craftimisest tasub suisa lähemalt rääkida. Kui paljudes MMO-des on enamus mängijate toodetust crap, siis FE-s saab valmistada suuremat enamust mängus kasutatavast varustusest (rüüd ja relvad, toit ja laskemoon jne). Samuti ei “boundu” (peale kasutuselevõttu ainult sellele charile kasutatav ja mitte müüdav/edasi antav) enamus esemeid ning kui mängija on oma varustusest “välja kasvanud”, saab ta vana kola kas oma sõpradele/altidele saata või oksjonil maha müüa. Üks meeldiv asi FE craftingus on see, et su char ei pea kogu aja nagu tola seisma miskis töökojas – sa võid erinevat tüüpi kola craftuma panna (pea-asi et tööriist ja tooraine kaasas) ning siis minna reisile, lahingusse ja isegi välja logida – ettenähtud aja möödudes on asjad valmis. Ilma selleta oleks nagu pea võimatu kõrgemate tasemete varustust ehitada – on seal juba paljude komponentidegi valmimise aeg pool ööpäeva või pikemgi. Universaalne valuuta, mis siin kehtib, on kasiinožetoon (chips): 100 halli = 1 sinine, 100 sinist = 1 punane, 100 punast = 1 kuldne.  Lisaks saab mängija craftida veel üht olulist kaubaseeriat – transpordivahendit, milleks on eri liiki hobused või eri liiki mehhaanika (mootorrattad, ATV-d, luitebagid ja võimsamana kõigist auto, Interceptor). Sõiduvahendid erinevad kiiruse, kasutatava kütuse ja selle kuluefektiivsuse, kandevõime jms poolest. Karmimatele sõidukitele saab pardale monteerida tulirelvi ning maha pidada motoriseeritud lahinguid. Range-relvi saab kasutada ka hobse seljast maha tulemata.

Factionid ehk jõugrupid.

Mängu poliitiliselt poolelt domineerivad siin kuus suurt nn Faction’it, kes on omavahel kas liidu või vaenujalal: Enforcers, Lightbearers, Techs, Travelers, Vistas ja CHOTA (Children of the Apocalypsis). Enforcerid leiavad, et maailma taastamiseks on vaja seadust ja korda, “kõva rusikat” ning nende käest saab parimat lahingväljaõpet. Neile vastanduvad CHOTA-d, tüüpilised anarhistid ja punkarid. Techid usuvad, et maailma päästaks kõrgtehnoloogia taasloomine, nende antagonistid, puukallistajatest Vistad aga leiavad, et korra tehnoloogia tsivilisatsiooni tappis, seega on vaja ta lõplikult välja juurida.  Travelerid aga pole lihtsalt reisumehed, nii nimetavad ennast viimaste maffiaperekondade järeltulijad. Midagi pole püha, kui see tõotab kasu, kaasa arvatud inimelu. Üks FE vanasõnugi kuulutab: “Life is cheap, bullets are expensive!” Nende vastandiks on Lightbearerid, kes nagu nimestki näha, püüavad olla selleks valguse- ja lootusekiireks, mis inimkonna uuele tõele viib. Oma tõekspidamistes on nad nagu segu paljudest Ida religioonidest, budism ja Zen jne. Kõik need factionid saab paigutada suurele Faction Wheel’ile, iga factioni kõrval on tema liitlased, otse vastas surmavaenlane, ja tolle kaks kõrvalolevat on ka vaenulikud.  Kui teete nt questi, mis annab 2000 faction-boonust Enforceritega, siis tuleb1000  positiivset boonust ka Techide ja Lightbeareritega. Traveleridega ning Vistadega kaotad sa samal ajal 2000 punkti ja arhivaenlaste CHOTA-dega koguni 4000 punkti. Samas aga pole mängija naelutatud ühte factioni külge elu lõpuni – miskil ajal saab ta hakata teenima boonust kõrvalfactioniga, kuni juba suhted edasisega paremad, siis tollega ja viimaks on jube endine ürgvaenlane äkitselt sõbraks saanud. Lisaks nimetatud kuuele suurgrupeeringule, mille liikmeks saab astuda ka mängija, tegutseb siin ka mitmeid NPC-de gruppe, kellest tuntuimad on Bankers (pankurid) ja Franklin Riders (omamoodi postimeeste liiga). Nendega on igati kasulik sõbraks saada ja factionit teenida, lisaks ei kahjusta nende faction ühegi muu olemasoleva oma. Ja kõige lõpuks tegutseb mängus veel hulk saasta (scum) NPC-grupeeringuid, kelle mahanottimise eest silitavad su pead kõik suured factionid (Devil’s Owns, Judges, CoGs jne).

Lahingumehhaanika.

FE üheks olulisimaks omapäraks on mujalt nii tuntud ja harjunud automaatse rünnaku (Auto-Attack) ja automaatse sihtmärgi valiku (Auto-Target) puudumine.  Sa pead ise kursoriga tabama vaenlast ja hiireklahve kasutades aktiveerima relva(d). Kusjuures siin mängus pole “koll” loll, kes seisab sul ees ja ootab, kuni ta surnuks tümitatakse. Vaenlane jookseb sulle peale, annab löögi, jookseb eemale või sulle selja taha jne – ning mida nö intelligentsem vaenlane, seda oskuslikum on ta taktika. Vaenumeeste grupi korral on sageli neil kasutada nii ahvatlevad moodused (osad jooksevad melee relvadega peale, teised annavad kaugelt tuld), et sa ei saa arugi, kui sussid taeva poole.  Surm pole siin aga miskit kaduvlikku – lõppude lõpuks oled sa ju kloon, ja tuleb ainult taas lähimast Lifeneti putkast välja astuda ning tagasi poolelijäänud tegevuste paika silgata. Just nimelt, silgata, või lähimasse hobujaama/garaaži, kuhu saad lasta oma transa kutsuda.

FE-s pole nagu muis MMORPG-des “hobune taskus”, et anna aga vilet ja voilaa! – suksu nina ees ja minekit. Siin jääb ta sust maha sinna, kuhu sa ta jätsid. Ning korraga saab sul olla maailmas üks aktiivne transa – tahad baigiga põristada, siis pane hobune talli hoiule; tahad raskeltläbitaval maastikul kiirelt edasi saadaa, vii oma motoriist garaaži ja kutsu taas hobu endale. Ning paljude muude mängude nerfitud mugavusega harjunutele on eriline PIA (Pain-In-Ass) – FE-s puudub igasugune portimine, kiirtransport jne. Kuid maailm on suur, ühest sektori nurgast teise ratsutad sa oma tund-poolteist (kui vahepeal ei kakle ega korile). Seega mõtled enne kümme korda, kas noobitsoonis alustavale sõbra charile ikka tõtata appi “seda hirmsat ämmelgat” tapma. Mitmeid tunde kappamist paneb kukalt sügama. Ja see sunnib ka oma käike ja uute linnade külastamisi hoolsalt ette planeerima.

Maagia kui juba MMORPG-de jaoks kohustuslik osis FE-s puudub, ent selle asemel on paha viiruse muteerudes tekitatud inimestes paljusid mutatsioone, mida saab ise arendada ja kasutada (telekineesist pürofooriani) ja korralikul mutageenil on kasutada selline arsenal, mida kadestaks iga Fantasy RPG maailma maag või sorts.

Mängu koduleht asub:  http://www.fallenearth.com/ ning üks parimaid fännide loodud infoveebe leidub aadressil:  http://www.globaltechatlas.info/ .

Gigabyte “333″ Rooma 2009

Gigabyte_333Alles äsja olime Taiwani suurtootja Gigabyte (技嘉科技股份有限公司)külalisteks Pariisis ning taas kuu hiljem oli neil meile uusi uudiseid jagada. Roomas toimus meediaseminar nimega “333 Acceleration Technologies”. Ürituse toimumiskohaks oli hotell Regina Baglioni Rooma kesklinnas ning sisseastununa võis end tunda nagu ajamasinasse sattunu – kogu ümbritsev samet ja brokaat, kuld ja kard, marmor ja kristall lubasid tunda end paar ööd nagu di Medicide suguvõsa palees. Ning keset seda elusat antiiki laotati meie ette terve killuke äsjasaabunud tulevikku.

Henry_Kao

Mr. Henry Kao

Mr. Jackson Hsu

Mr. Jackson Hsu

Kohale olid saabunud 28 ajakirjanikku pea kogu Euroopast (v.a. pisiriigid ning Leedu ja Bulgaaria). Ja erinevalt Pariisist olid saabunud ka kaks “Kõrget Nina” – Gigabyte’i Senior Vice President mr. Henry Kao ja emaplaatide Senior Product Manager mr. Jackson Hsu. Kuna suurtel on alati väga kiire, siis sellest kambast ajakirjanikest said otseintervjuu mr. Kao’ga vaid üheksa – ja mul meie pisikesest Eestist oli au olla üheks väljavalituks nende üheksa seas. Sõbramehe poolest aga vedasin ma kaasa ka kolleegi Lätist, Digital Times’i peatoimetaja Degi Karayevi ning koos me härrasmeest piinama asusime. Loomulikult alustasime me majanduskriisist – ei saa me keegi üle ega ümber tast. Mr. Kao hinnangul kestab kriis veel kuni kolm aastat. Majanduse kerget elavnemist võib küll märgata, kuid tema meelest saame rääkida kriisi lõppemisest, kui on lahenenud tööpuuduse probleem, mis on siiani terav kogu maailmas. Küsimusele Gigabyte’ist ja kriisist praegusel hetkel, vastas mr. Kao:

“Ülemaailmne majanduskriis ei puuduta enam Gigabyte’i – kogu selle aasta oleme me kasvuteel. Üheks põhjuseks võime arvata, et kriisi ajal on inimesed enam hoolivad oma investeeringutest ning soovivad kvaliteetsemat ja kauem kestvamat toodet. Pika-ajalises konkurentsis oleme me Gigabyte’is tõusnud innovatiivsuse ja uudsete lahenduste osas juhtpositsioonile. Meie ideid ja lahendusi kopeerivad ja arendavad edasi paljud teised firmad. Eriti ilmne on see sel aastal just emaplaatide osas, kus me oleme tõusnud juhtivaks jõuks IT-maailmas.”

Kaasajal on juba üle poole möödavatest arvtitest sülearvutid. Kui me uurisime, kuidas on muutunud turusituatsioon mõjutanud Gigabyte’i, selgitas mr. Kao, et see on toonud kaasa paljude pisemate tootjate lahkumise sellelt turult. Jäävad vaid tugevamad, kes suudavad pakkuda kvaliteeti, mida vajavad nii lauarvutite kasutajad mängurite ja rauafriikide seas kui ärikliendid, kes vajavad töökindlat ja uuenduslikku platvormi. See on aga ala, kus Gigabyte eriti silma paistab, mida näitab ka nende emaplaatide aina kasvavad müüginumbrid. Nüüd, kus moesõnaks on “pilvearvutus” (Cloud Computing) ja üha enam rakendusi liigub võrku, on oluline turvalisus ning seda pakub Gigabyte oma Smart TPM lahendustega emaplaatidel.

Gigabyte GA-EX58A-Extreme Soc1366 emaplaat

Gigabyte GA-EX58A-Extreme Soc1366 emaplaat

Sel aastal võitis Gigabyte oma emaplaadiga GA-EX58A-Extreme pea-auhinna “Best Choice of COMPUTEX TAIPEI 2009 Award”, saavutades oma tööstusharu tippnominatsiooni. “Möödumas on ajad, mil inimesed ostsid ainult hinda. Nüüd ostavad nad väärtust, ja seda me ka pakume. Gigabyte pöörab suurt tähelepanu ka edasisele toele ja teenustele ning seda igas piirkonnas, kus nende tooteid müüakse”, ütles mr. Kao lõpetuseks.

„Rauanäpistajad“ Pariisis ehk Gigabyte TweaKing Contest

Gigabyte-TweakingMedal27. oktoobril 2009 toimusid Le Meridien’i hotellis Pariisis Taiwani elektroonikahiiu Gigabyte eestvedamisel esimesed nn Euroopa Meistrivõistlused arvutituunimises. Kohale oli kutsutud võistlejad 22 Euroopa riigist: Eesti, Läti, Soome, Rootsi, Norra, Taani, Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia, Itaalia, Kreeka, Hispaania, Belgia, Tšehhi, Poola, Ungari, Rumeenia, Serbia, Slovakkia, Venemaa, Ukraina ja Türgi. Lisaks võistlejaile (keda tunnustavalt Power-User’iteks kutsuti) oli kohal ka ajakirjanikke igast riigist ning Gigabyte’i ja teiste sponsorite (Intel, Kingston, Enermax, GlacialTech) esindajaid – kokku umbes sadakond inimest.

Tweak vasteks pakuvad sõnastikud näpistama, väänama, sikutama, aga ka kohendama, mis antud kontekstis oleks kõige täpsem vaste. Kuid analoogselt autode vallast on ka IT-sse ilmunud termin „tuunima“. Mida ja miks siis tuunitakse?

Taas võime tuua näite automaailmast – mootorite forsseerimine, nitrod ja turbod, keremodifikatsioonid – kõik selleks, et ehitada endale võimsam, kiirem ja üleüldse vingem masin. Ning sama võistluslik moment liigutab tagant arvutite „raua“ ja tarkvara tuunijaid. Maailmas on palju „tviikerite“ ja ülekiirendajate veebilehti, peetakse ametlikke ja mitteametlikke edetabeleid, jagatkse maailmarekordeid jne. Ning kui algselt oli see arvutifriikide pärusmaa ja tootjad püüdsid igati tuunimisvõimalusi kinni keerata, siis mõned tagasi toimus nende psühholoogias järsk kannapööre. Tabati ära, et tootes raudvara, millel on tehtud palju rekordeid ning võidetud tippkonkursse on ju hindamatu reklaam. (Taas meenutagem analoogiat autotööstusega, kes ammu juba tabas vormelite ja rallide tähtsuse tootemarketingis kui ka –arenduses).

Kui lugeja küsiks nüüd, milleks see kõik, ei hakka ju enamus kasutajaist tviikima ega tuunima oma arvutit, siis vastus on lihtne lisaks eelpool mainitud reklaamile annab suure hulga arvutiproffide ühine ajurünnak vastuseid paljudele probleemidele, selgitab välja kitsaskohad ning leiab neile lahendusvariante.

Kaks aastat tagasi Taiwanil kiirendusfestivalil osaledes võin meenutada, kuis nende kahe päeva jooksul kirjutas arendustiim seitse! uut BIOS-i versiooni. See kõik aga tähendab kasutaja jaoks kontrollitumat ja stabiilsemat tehnikat, arvutite tõrgeteta tööd ning suuremat kindlust antud kaubamärgi suhtes.

Mr. Thomas Chang

Mr. Thomas Chang

Vestluses Gigabyte’i Euroopa müügidivisjoni juhi Thomas Chang’iga kinnitas ta selliste ürituste olulisust firma strateegias ning nende edaspidistki regulaarset toimumist. Võistlusele kulutatud raha pole mahavisatud raha – vastupidi, iga kulutatud dollar toodab juurde mitu uut ning tõstab firma mainet.

Seekord polnud aga eesmärk vedelas lämmastikus või muus ekstreemsuses ülitulemusi saavutada. Kõigile osalejaile jagati välja täpselt sama raudvara: Gigabyte GA-P55-UD6 emaplaat, Intel i5-750 protsessor, 4 GB (2×2) Kingston DDR3 operatiivmälu ja Gigabyte GeForce GTX 260 graafikakaart. Piiranguna anti ette protsessori taktsagedus 4 GHz (kiirendamata on see „vaid“ 2,66 GHz) ning keeld raudvara füüsiliselt modifitseerida. Samuti olid operatsioonisüsteemid ning testiprogrammid juba kohtunike poolt installeeritud. Nüüd saigi otsustavaks võistlejate oskus raudvara peenoptimeerimine / tuunimine.

Kui nö „kiirenduseelse“ ajastu emaplaatidel sai kasutaja vaid vähe parameetreid ise muuta (või hoopiski mitte), siis testialune P55-UD6 pakkus kümneid ja kümneid häälestusvõimalusi taktsagedustele, taimingutele, komponentide toitepingele jne. Võisteldi kahes testsis: SuperPi 32M (32 miljoni koha arvutamises) ning 3D Mark2001 multimeediatestis.

Jaan Tsadurjan (paremal) ja Semjons Avdejevs (vasakul) tööhoos.

Jaan Tsadurjan (paremal) ja Semjons Avdejevs (vasakul) tööhoos.

Autasustamisel

Baltikumi tiim autasustamisel.

Meie võistkond oli Baltikumi ühistiim – Jaan Tsadurjan (ERR heli- ja arvutiinsener, häkkerinimega Jaan) ning Semjons Avdejevs (Läti veebimeister, häkkerinimega Sam a.k.a. TaPaKaH) ning tõi SuperPi’s ära pronksmedali. 3DMark’is jäädi kahjuks ajahätta (kummagile testile anti koos häälestustega aega vaid 1 tund) ja leppima pidid poisid vaid kesise vahetulemuse eest saadud kuuenda kohaga. Kaks minutit hiljem lõppenud viimane jooks oleks aga oma ajalt toonud juba teise koha!  Samas aga pole tulemus siiski esimese korra kohta sugugi paha!

Ilmunud ajakirjas Arvutimaailm november 2009.