Mänguru elab!

The Secret of Monkey Island: Special Edition

Enne arvustuse juurde asumist pean ma täpsustuseks lisama, et järgnev arvustus on tehtud mängu iPhone/iPod Touch  versiooni põhjal.  Lisaks sellele eksisteerib ka Special Editioni Windowsi ning Xbox Live Arcade versioon. Need on oma olemuselt identsed arvustatava mänguga; erinevused on vaid graafika resolutsioonis ja juhtimisskeemis. Edaspidi räägime kasutajaliidese koha pealt siiski ainult iPhonest.

Veidike alla kahe aastakümne on möödunud päevast, mil sinisilmne piraadihakatis Guybrush Threepwood esimest korda marssis Mêlée saare vaateplatvormile ning teatas pimedale piilurile: “Minu nimi on Guybrush Threepwood ja ma tahan saada piraadiks!” Ahvisaare seiklustega on üles kasvanud terve põlvkond mängureid, kelle silmi tuleb äraolev pilk ning näkku totter naeratus kui keegi räägib midagi kummikanast, mille sees on ketas.

LucasArts

Oma olemuselt on tegemist klassikalise seiklusmänguga: hiireklikiga saab tegelast ekraanil ringi liigutada, anda korraldusi ning vajaduse korral menüüdes ringi navigeerida. Kui tegemist ei olnud esimese taolise mänguga, oli tegemist ikkagi omamoodi uuendusega, sest tollal domineerinud Sierra Online mängud (“Space Quest”, “King’s Quest”, jne.) olid juhitavad käsklustega, mis tuli klaviatuurilt sisse tippida. Meeldetuletuseks niipalju, et hiir ei olnud tollal kaugeltki arvuti standardvarustusse kuuluv seade ning enne Windowsi laiemat levikut olidki ilmselt LucasArtsi mängud, Civilization ja SimCity suurimad hiiremüügi genereerijad.

Mäng räägin kollanokast nimega Guybrush Threepwood, kes on otsustanud kuulsaks piraadiks hakata. Kohalikus puhvetis saab ta oma esimesed ülesandeks, milleks on ära teha piraadieksam. Töö käigus tutvub ta kauni kuberneripreiliga, kes aga röövitakse kurikuulsa kummituspiraadi LeChucki poolt ja Ahvisaarele vangi veetakse. Vaid Guybrush on piisalavalt eluvõõras (ja kubernerist sisse võetud), et oma pead tulle pista ja selle asemel, et teiste piraatidega koos valitsejanna villat rüüstada hoopis viimasele appi tõttata.

Mõõgameister

Kui see kõlab nagu sisukokkuvõtte mõnest B kategooria õudusjutust, siis juba esimese minuti jooksul saab selgeks, et rohkem eksida ei ole võimalik. Tegemist on puhastverd komöödiaga, täis tantsu ja tralli, koomilisi äpardusi ning jaburaid tegelaskujusi. Samas on kogu palagani all peidus vägagi pädev seiklusmäng, põnev süžee ning huvitavate natuuridega.

Special Edition on vana Monkey Islandi uusversioon, kus on välja vahetatud graafika, muusika, lisatud taustahelid ning kaasjastatud kasutajaliides. Kogu dialoog on lisaks tekstile nüüd ka audioversioonina olemas. Ja see koer puhvetis, kes Guybrushiga suhelda proovis: temast on nüüd pilt ka (originaalversioonis ei mahtunud see ketastele ära kuigi see pakendil olemas). Huvitava detailine on kahe näpuga üle ekraani tõmmates võimalik valida uue ja vana versiooni vahel, mis täiemahuliselt on kaasa pakendatud.

Enne

Nüüd

Huvitava lisaomadusena on LucasArts Special Editionisse sisse ehitanud vihjesüsteemi. Kui tundub, et enam kuidagi edasi minna ei oska, siis telefoni raputades hakkab Monkey Island vihjeid andma — esimene kord läbi lillede, teine kord juba otsemalt ja lõpuks suisa suure noolega ekraanil. See on kindlasti teretulnud nähtus nendele, kelle jaoks seiklusmängud ei ole just nende tassike teed.

Kuigi uusversiooni on sees kõik, mis originaalist klassiku tegid, on iPhone versioonil omad probleemid: esiteks on see allalaetava mängu koha pealt üsna kopsakas: kõva 350MB. See esmakordsel allalaadimisel väga ei häirigi, probleem on pigem selles, et ka uuendused on sama suured ja selle jaoks tuleb aega varuda. Õnneks ei juhtu seda väga tihti. Kui suurust võib lugeda kõrvaliseks hädaks, siis tõeline probleem on kasutajaliides. Vaatamata sellele, et iPhone lubaks näpuga kohe õigesse kohta tonksamist, on mängu ehitatud sisse hiireemulaator, mis tähendab seda, et kursor tuleb ekraanile ringi nühkides õigesse kohta toimetada. Taoline lähenemine ei ole mitte ainult ebaintutitiivne — sellega ei harju ära ka pärast mitu tundi kestvat mängimist. Lisaks eelnevale kahele on mängul ka kolmas häda: täiesti täis akust hetkeni, mile telefon ennast voolupuudusest välja lülitab on umbes kaks tundi mängimist. See ei oleks võib-olla nii suur probleem kui Monkey Island ei kuuluks nende asjade hulka, mida on raske käest ära panna. Apple! Nõuame suuremat akut!

Kokkuvõttena võib öelda, et vaatamata mõningastele hädadele on tegemist igati väärika klassiku piisavalt väärika uusversiooniga. Neli punkti viiest (kui juhtimisskeem oleks paarem, räägiksime 4.5/5-st).

Hind: iTunes poes 6 Eurot.

Lucidity

Veel aasta tagasi oli mängutööstuses stuudiobosside silmis hea mängu sünonüümiks võimalikult realistlik graafika, ruumiline heli ja ohtralt plahvatusi. See aasta on populaarsed sellised mängud nagu “Braid” ja “The Secret of Monkey Island: Second Edition”, mängud mis on loodud vaid murdosaga büdžetist, mis kulus varasematel aegadel ning lipsuga meestele on hakanud kohale jõudma: inimesed ei osta polügone, inimesed ostavad meelelahutust.

LucasArtsi on tänapäeval tuntud peamiselt Star Warsi maailmal baseeruvatel mängudel. Või siis Indiana Jonesi maailmal. Või Star Warsi. Ometigi on firma pikas mängugraafias (kas selline sõna üldse eksisteerib?) sootuks meedejäävamad hoopis sellised nimed nagu eelpoolnimetatud “The Legend of Monkey Island”, “Day of the Tentacle”, “Loom”, “Full Throttle”, “Grim Fandango”, “Zak McKracken and the Alien Mindbenders”, “Sam & Max Hit the Road” ja “Maniac Mansion”, mis torkavad silma selle poolest, et nendest ei leia mitte ühtegi jedit. Tundub, et see tõsiasi on ka LucasArtsi inimestele kohale jõudma hakanud ning peaaegu kõik vanemad seiklusmängud on uuesti Steamis kättesaadavaks tehtud ning esimesest Monkey Islandist tehti suisa uusversioongi. Sestap jagasidki ülemused firma sees rahva väikesteks tiimideks ning lasi igal ühel välja mõelda midagi pisikest, midagi lihtsalt teostatavat kuid originaalset. Üks nõnda sündinud ideedest oli “Lucidity”, mis oktoobrikuus peaks olema XBLA mänguna Xbox 360 omanikele kättesaadavaks muutuma ja mille Windowsi versioon pole samuti mägede taga.

Kui kuidagi peaks “Lucidity”-t kirjeldama, siis tõenäoliselt kõige lihtsam oleks seda teha võrrandiga: platvormmäng + “Tetris” + “Lemmings” + “The Incredible Machine” = “Lucidity”. Esmapilgul näeb mäng välja visuaalselt nagu tavaline platvormikas. Peatselt selgub, et mängijal ei ole peategelase Sofi üle mingit kontrolli — viimane marsiv enesetapjaliku järjekindlusega finishi poole, tegemata välja erinevatest phtudest, mis teda teel ootavad (“Lemmings”). Mängija eesmärk on siiski garanteerida tüdruku jõudmine finishisse, milleks süsteem pakub iga natukese aja tagant välja erinevaid vahendeid/klotse (“Tetris”), mida siis tuleb teele maha sokutada. Erinevaid vahendeid on võimalik omavahel kombineerida (“The Incredible Machine”), luues lahendusi, mida detaile eraldi kasutades ei oleks võimalik saavutada.

Videote ja piltide põhjal võib juba ette hinnata mängu sõltuvusttekitavust ja vähemalt praeguselt hetkel ähvardab see faktor olla väga kõrge. Kuniks mäng pole veel avaldatud, vaatame pilte.

OnLive konsool

Eile tutvustas AMD oma järgmise põlvkonna videokaarte ja kuigi me võtame hiljem ette ka päevakangelase, jäi kogu ürituse raames silmas veel üks firma, nimelt OTOY oma tootega GoLive (sellest oli juttu siingi nädalapäevad tagasi).

Selgituseks nendele, kes pole GoLivega kursis, et tegemist on n.ö. õhukese kliendi tüüpi mänguseadme/tarkvaraga, kus mäng ise jookseb  firma serveriruumis olevas võimsas masinas ning kasutajal piisab enam vähem suvalisest seadmest, mis suudab toimida võrgus, pakkida lahti video voogesitust ja seda siis ekraanile manada.

Erinevad testid on näidanud, et see lahendus toimib vähemalt rahuldavalt ning mängud on selle vahendusel mängitavad. Ometigi suurte ekraanide puhul on videopakkimise defektid ka asjassepühendamatu silmale selgelt näha ning spetsialistide sõnul on selles valdkonnas veel pikk maa minna. Ometigi eksisteerib üks grupp, kus tehnoloogia oleks juba kohe kasutatav — nimelt väikesed ekraanid: netbookid, telefonid, võrgupädlad.

AMD presentatsioon demonstreeriti OnLive presentatsiooni raames, kuidas “Crysis” iPhone peal jookseb. Selgub, et väikese ekraani peal on pilt ideaalilähendane (kuivõrd meedia seda võimaldab). Selgus ka see, et klienditarkvara suurus on vaid 780KB, mis on iPhone jaoks enam kui piisav. Võimalik, et koos sellega on OnLive enda jaoks turunišši leidnud … kui vaid mängu juhtimine kuidagi korda saaks …

DeathSpank ametis

Kas te teate, kes on Ron Gilbert? Kui ei, siis miks? Ron Gilbert on mees, keda seob mängumaailmaga selline surematu Lucasfilm Games-i seiklusklassik nagu “The Secret of Monkey Island”, mis räägib algaja piraadi Guybrush Threepwoodi koomilisest kohmitsemistest Kariibi mere saartel. Kuid mitte sellest ei taha me täna rääkida. Olulisem uudis on see, et mees  on tagasi mängutööstuses ning tema huumorimeel on teravam kui kunagi varem.

Mäng, millest me temaga seekord räägime on “DeathSpank” — midagi, mille kohta kriitikud on öelnud, et see on mäng, mis sünniks üheksa kuud pärast seda kui “The Secret of Monkey Island” ja “Diablo” linade vahel oleks nahistanud. Mäng on oma olemusel diablolik materdamisrollikas, mis on ohtralt vürtsitatud igat värvi huumoriga. Selle peategelaseks on madalalaubaline, vägivaldne, kuid see eest kärsitu tegelane DeathSpank, kelle laiadele õlgadele langeb väetikeste kaitsmise ja pahalaste peksmise vastutusrikas amet. Loomulikult võtab DeathSpank omale loomingulise vabaduse peksta absoluutselt kõiki, sest patust puhas pole ju keegi. Eks?

“DeathSpank” on omanäoline ka disainilt ja ülesehituselt. Elemendid, mida selles kasutatakse on multifilmilikud ning meenutavad kohati pigem “Paper Mariot”. Kahjuks ei ole selle ilmumisaega veel välja kuulutatud, seetõttu tuleb praegult leppida vaid ekraanitõmmistega.

Mängust endast. Võitlussteend on kohati üsna muljetavaldavad: enam ei tehta lihtsalt löömisanimatsioone, vaid kõik karakterid käituvad nad päris maailmas nad peaksid käituma.