Mänguru elab!

Nintendo DS XL

Nintendol on juba kombeks saanud uuendada oma pihukonsooli mänguplatvorme pea iga aasta. Game Boy Advance elas enna praeguse põlvkonna tulekut üle kaks uuenduskuuri (Game Boy Advance SP ja Game Boy Advance Micro) ning tundub, et DS elab üle kolm: DS Lite, DSi ja mõne päeva eest välja kuulutatud DS XL, mis peaks Euroopa mängupoodide riiulitesse tee leidma järgmise aasta esimeses kvartalis.

Nintendo DS XL (mille Jaapani sõsarversioon kannab nime DL LL ja peaks olema saadaval juba selle novembri lõpupoole) on 100% identne DSi-ga, välja arvatud ühe omaduse poolest, milleks on suuremad kabariidid — põhjuseks uuremad ekraanid. XL-i ühe ekraani diagonaal on 4.2″, samas kui vanema mudeli vastav parameeter on 3.25″. See teeb seadme mõnevõrra vähem portatiivsemaks ja energiakulukamaks, kuid nagu uuringutest selgub kasutab suur osa mängusõpru neid seadmeid niikuinii kodustes oludes, kus protatiivsus pole oluline ning seade ise on samuti laadijaga ühendatud. Lisaks traditsioonilisele krihvlile tuleb uue DS-ga kaasa teine krihvel, mida on mugavam kasutada kuid mis ei mahu korpuses oleasse pessa ning mis on mugav just kodutarbijale.

Väidetav hind saab olema Euroopas mõnevõrra kallim tavamudelist ning väidetavalt annab see seade aimu, mis on Nintendol plaanis järgmise põlvkonna seadmete juures.

Tegra

Järjest tihedamalt on hakanud levima kõlakad, et Nintendo ja Nvidia on käed löönud Nintendo DS-i järeltulija koha pealt, kus peaks kasutusse tulema viimase arvuti-kiibil lahendus nimega Tegra. Ajaliselt see klapiks, sest Gameboy Advance erinevad iteratsioonid ilmusid umbes sarnaste vahedega ning pealegi on DS juba üsna asjast ja arust riistvara.

Tegra oleks tegelikult Nintendo jaoks ideaalne lahendus. Esiteks baseerub see ARM arhitektuuril, mis teeks selle riistvaralisel ühilduvaks praeguse mudeliga. Teiseks peaks järgmise aasta alguses ilmuma Tegra uus põlvkond, mis oleks kordi võimsaim kui näiteks Sony PSP riistvara, sisaldades ühes pakendis nii protsessorit, graafikakiirendit, HD meediamängijat kui andmekandjaid. Näiteks Microsofti Zune HD kasutab samuti seda platvormi, mis muu hulgas teeks suhteliselt hõlpsaks tarkvara portimise nende kahe vahel.

Kuivõrd see kõik on vaid kõlaka tasemel, siis enne järgmise aasta algust midagi täpsustavat oodata pole ja isegi siis võib selguda, et tegemist võis olla kellegi soovunelmaga. Igal juhul kui kõlakad paika peavad, siis järgmise aasta lõpuks peaks uued seadmed juba tee kuuskede alla leidma.

Samantha Everett

Seiklusmängud on peaaegu alati seotud nimega mängu taga. Asi selles on, et taolised mängud elustavad interkatiivselt ja üldjuhul ka visuaalselt loo. Lool on tavaliselt aga jutustaja, kelle peas see on sündinud ja kelle nimega see seotud on. Näiteks kui keegi ütleb Larry, tuleb kõigil meelde Al Lowe, kui keegi ütleb Monkey Island, siis tähendab see tegelikult Ron Gilbertit. See artikkel ei räägi aga neist, selle artikli kangelaseks, või õigemini kangelannaks, on Jane Jensen.

Jane Jenseni nimi on kaudselt seotud päris mitme mänguga, mis on peamiselt seotud praeguseks juba ajaloo prügikasti rännanud firmaga Sierra Online. Tema kaastööd leiab sellistest mängudest nagu “Police Quest III: The Kindred” ja “EcoQuest: The Search for Cetus” ning “King’s Quest VI: Heir Today, Gone Tomorrow”. Olles ennast Sierras tõestanud, sai ta lõpuks oma isikliku projekti, millest sai “Gabriel Knight: Sins of Fathers” ja millele järgnesid “The Beast Within: The Gabriel Knight Mystery” ning “Gabriel Knight 3: Blood of the Sacred, Blood of the Damned”. Kuigi sarja neljandas osa jäi koos seiklusmängude kuldaja lõpuga tulemata, on Jensen korduvalt märkinud, et kui tal avaneks võimalus teha neljas osa, siis kahmaks ta võimalusest mõlema käega kinni.

Vahepeal on viimasest Gabriel Knightist möödunud kümme aastat ning Jane Jensen on vahepeal avaldanud kahe esimese osa raamatuversioonid ning publitseerinud kaks eraldiseisvat trükist: “Millennium Rising” (“Judgement Day”) ja “Dante’s Equation”. Viimasega ta nomineeris lausa Philip K. Dicki auhinnale. Siiski kord juba mängumeistri leiba maitsnud autorile kirjanikutöö ei istunud ja nüüd on ta tagasi mängutööstuses.

Jane Jenseni uueks projektiks on mäng nimega “Grey Matter”, mis on olnud tootmises juba mitu aastat ja mille kohta paari päeva eest kõpuks dtp entertainment ametlikult ütles, et see ilmub järgmise aasta märtsis. Paljuski jagab see Gabriel Knighti mängudega atmosfääri: müstitsism, salapärased tegelaskujud, üleloomulikud juhtumused ja morbiidsed teemad on seegi kord kandvaks liiniks.

Lugu räägib erakust Oxfordi neurobioloogist dr David Stylesist, kelle naine hukkus autoõnnetuses ja sellest tingitud masenduse tõttu on avalikust elust tagasi tõmbunud. Kõik muutub kui ta kadunud naine teda kummitama hakkab. Neurobioloogina on tal raske uskuda üleloomulikesse nähtustesse ja ta asub asja uurima ning nagu teadlane seda teeb. Nagu hulludele geeniustele kohane on tal vaja aga salapärase taustaga assistenti ja selleks saab tema endine õpilane Samantha Everett.

Sõber? Vaenlane?

Missouri ülikoolis läbi viidud katseteseeria näitas, et noortel meestel käivitub pärast agressiivsete videomängude mängimist kehas samad protsessid, mis muudes vägivaldsetes konfliktides. Sesoses sellega on videomänge võimalik kasutada vastavates uuringutes lihtsustatud stiimulina.

Kogu protsessi käigus täheldati hulka erinevaid detaile, mis peaks olema huvipakkuvad nii mängijatele kui mängude tegijatele:

Pärast mängu lõppemist tõuseb võitjate hulgas järsult testosterooni tase, kusjuures mida suurem on osaleja panus võitu, seda suurem on tõus. Samas toimub taoline hormooni kasvamine ainult siis kui võit toimub meeskonna või indiviidide üle, keda mängija ei pea “lähedasteks” — kodakondsed, sõbrad, jne.

Ka kaotjate poole edukamatel liikmetel tõuseb testosterooni tase, kuid viivitusega.

Kui nii mõelda, siis on see ka loogiline, sest testosteroonil on mitu mõju, kuid olulisemad neist on selle seotus libiido ja hea enesetundega. See omakorda on seotud kahe asjaga, nimelt sooviga levitada oma geneetilist materjali ja pärssida vastase oma. Oma olemuselt on sellega võimalik selgitada suurt hulka näiliselt seletamatuid marodöörsuspuhangui võitjate poole peal, mis sõjakäikudega kaasnevad: vägistamised on tingitud sooviga oma geneetilist materjali levitada ning põhjendamatud tapmised siis vajadusega vastaspoole geneetilist materjali likvideerida. Märkimisväärne on ka see, et mida edukam sõjamees on, seda rohkem tal testosterooni eritub ja seda suurem on tõenäosus, et midagi taolist juhtub. Loodusliku valiku seisukohal on see ka loogiline, sest parem geneetilisem materjal tunneb suuremat vajadust levida.

Kaotajate viivitus on samuti põhjendatud — kui võitjad on lahkunud, siis kaotajate parimad pojad peavad ka kuidagi premeeritud saama. Muide, tõusu puudumine “omade” vahel toimuvas konfliktis on samuti loogiline — vastasel korral ei saaks eduks vajaliku kriitilist massi kunagi tekkida ning väikesed grupid ning indiividid kraaklekski kogu aeg omavahel.

Videomängude seotus nende protsessidega on tähtis peamiselt seetõttu, et see aitab seletada tiimilahingute populaarsust (võidelda koos samal poolel on rahuldustpakkuvam kui omavahel madistada). Samuti on seda võimalik kasutada erinevate hälvete testimiseks. Kujutame näiteks olukorda, kus “omade” vahelises lahingus mõnel liikmel ei esine testosterooni eritumise pärssimist. See võib tekkida mitmeti, näiteks “omade” kontseptsiooni nõrkusest või lihtsalt füsiloogilistest eripäradest, kuid oluline on selle juures see, et taoliste inimeste puhul on tunduvalt suurem tõenäosus ühiskonnaohtlike tegude esinemisele.