Archive for December, 2009

“Age of Conan” tasuta, natuke

Jõuludest kuni uue aastani pakub Funcom (“Age of Conan: Hyborian Adventures” arendaja ja haldaja) võimalust tasuta proovida, mis tunne on barbarina nahkvuplites mööda metsikut maastikut kirves näpus ringi promeneerida. Tõsi seal on mõningased konksud — näiteks tuleb nende leheküljel omale konto luua ja mänguklient alla laadida ENNE esimest jaanuarit 2010, lisaks ei ole nõnda loodud kontoga võimalik jõuda üle 20-nda taseme, mis mängu mõistes tähendab varajast puberteeti. Siiski on nõnda tehtud karakterid “piiramatu ligipääsuga” — nagu firma ise seda kiidab — mis laias laastus tähendab vaid seda, et kord avatud kontot on võimalik kasutada ilma sajaseid luftitamat ka PÄRAST uue aasta algust.

“Age of Conan” avati laiematele massidele eelmise aasta 23. mail. Mäng jõudis kiiresti ühe miljoni registreeritud kasutajani, kuid seejärel hakkas number langema, jäädes hõljuma sinna mõnesaja tuhande piiri peale. Peamise kriitikana tõid huvilised välja asjaolu, et selles maailmas praktiliselt puudus lõppmäng — pärast kõrgeima taseme saavutamist ei olnud seal enam suurt midagi teha. Vahepeal on mängu siiski korduvalt uuendatud, et rahvast tagasi meelitada ning peatselt on saabumas esimene suurem laiendus “Rise of the Godslayer”. Kellel esialgu asi nägemata jäi, selle jaoks on tegemist soodsa võimaluse lünka oma kogemustes täita.

“Age of Conani” koduleht asub siin: http://www.ageofconan.com/

Fallen Earth – Langenud Maa

22. septembril sai avapaugu taas uus MMO (Massive Multiplayer Online) mäng tootjatetandemilt Fallen Earth LLC ja Icarus Studios. MMO-sid tuleb pidevalt ja suisa karjakaupa, mis siis on uut selles mängus, et sellest kohe pikemat lugu treida. On, ja paljutki, ja mitte ainult see, et ma nüüd viimasel ajal peamiselt FE-s aega viidan ja LOTRO-sse vaid haruharva raididele satun.

Enamuse MMORPG-de suurim viga on selles, et nad on suuremalt jaolt WoW (World of Warcraft) kloonid ja suuremalt jaolt väga haledad kloonid – raske on ka sellise hiiuga konkureerida. Seega, et midagi uut teha, tuleb veidi oma ajusid liigutada, kuid aplus WoWi hiilgust nähes pimestab kõik katsed. Ent eelnimetatud tandem on suutnud end WoW-ikultusest vabaks rebida ja pakuvad tõega paljut uut (või taasavastatud head vana) siia žanrisse.

Kõlab üks nende tuntumaid hüüdlauseidki: “Kui sul on kopp ees orkidest, haldjatest ja päkapikest – siis tere tulemast reaalsete meeste maailma!” Ning tõepoolest – FE-s on mängija kasutada mitte kümneid rasse, vaid ainult üks – inimene (kes siis veel). Ja samuti kümnetesse ulatuvaid erinevaid klasse siin pole – sa võid oma kangelast arendada just nii, nagu sulle endale meeldib, mitte nagu mänguloojad on arvanud, kuidas sulle peaks meeldima. Seega on tegu taas kahe suure mänguilma “maailmavaate” – Liivakasti (Sandbox) ning Teemapargi (Theme Park) vahelises lahingus suhteliselt harvaesineva sammuga Liivakasti. WoW püüdis omaenese suurusega kehtestada just Teemaparki kui seda ainsat ja õiget ning kõik need sajad kloonid sabas ei pakkunud paljut ise mõelda soovivale mängurile. Eks see tõi FE-le ka kiirelt kõrge koha MMO-mängude mitteametlikus edetabelis.

Mängu stoori.

Kogu melu saab alguse suhteliselt lähedases tulevikus, ajaliini esimene punkt on suisa aastas 2020, mil rajatakse GlobalTechi korporatsioon. See tipptehnoloogiafirmasid ühendav moodustis kasvab suisa “riigiks riigis”, omandab 2034.-l aastal Suure Kanjoni rahvuspargi (kus hilisem mängu tegevus toimubki) ning loob 2044.-l aastal täiusliku kloonimissüsteemi, k.a. inimkloonimine (sina oledki just üks selline õnnetu kloon veel õnnetumas maailmas).  Juba tollal kujuneb ka suur Vista’de liikumine (miskit meie puukallistajate ning loomaõiglusterroristide sarnast), kes hüüab kadu tehnoloogiale. GlobalTech aga kasvab vaatamata Vistade ponnistustele ning moodustab Arizonas oma miniatuurse relvastatud piirikontrolliga feodaalkorporatiivse riigi.  2052.-l ründavad Vistad GlobalTechi, tekitades raskeid kahjustusi, kuid täielikult murda nad teda ei suuda.

Samas areneb elu mujal maailmas omasoodu ning kusagil kaugel, nimelt Kagu-Aasias  ilmub maailma kuri viirus, millesse haigestunu tantsusarnaste liigutuste tõttu saab ta nimeks Šiva viirus. Kuna kaks tollani vaenutsevat rivaali – India ja Pakistan saavad esimestena uue viiruse vilju maitsta, siis arvab kumbki neist, et viirus on just vaenumehe bakterrelvalaborite toodang. Ning peab siis vajalikuks teist lisaks ka tuumarelvadega kostitada. Ja loomulikult levivad nii viirus kui tuumakolakad kaugemale Kagu-Aasiast (kus sõda lõppes suht kiirelt, kuna polnud jäänud enam kedagi, kes relva hoiaks), muutes peatselt kogu maailma apokalüpiliseks kaoseks – Langus (Fall), nagu seda tagantjärele kutsuma hakati.

Mängu mehhaanika.

GlobalTechi Suure Kanjoni provints on üks väheseid suhteliselt hästi säilinud inimasustuse alasid maailmas (kuna side maailmaga puudub, siis tont teab, kus neid veel olla võiks). Kaosest on möödunud sada aastat, käesolev aasta kannab numbrit 2156 ja siin siseneb mängija kloonina provintsi. Esialgselt räbalas rõivas ja lauajupp seljas, ahjaaa, kaks õhupüstolit ka, kuid kolli saab pikali paari lauamatsuga, õhupüstolit jäädki pumpama. Nagu eespool mainitud, puuduvad mängus klassid – iga tegelane saab õppida ja treenida igat oskust mängus (areng on nn skill-based).  Põhiparameetreid (statte) on mängus kaheksa – Strength, Willpower, Endurance, Coordination, Dexterity, Intelligence, Perception ja Charisma. Neist sõltuvad juba oskused (skill), mis kombineerituna loovad tegelase arhetüübi – melee võitleja, pikamaalaskur, ravitseja, kaupmees-käsitööline jne jne. Kuid nagu öeldud, mingeid piire mängijale ette ei seata – hea ravimees võib samas olla ka püstolikasutamise põhja arendanud. Iga taseme saavutamisel lisanub igale stati algsele 10-le punktile üks ja koos sellega kerikvad ka kõik oskused. Kuid lisaks taseme arengu punktidele teenib mängija ka AP-sid (Advancement Point), mida saab kulutada nii stattide kui skillide tõstmiseks (stattidel 5 AP-d ühe punkti tõstmiseks).  AP-sid saab iga taseme kohta 20 ja lisaks on eraldi questide eest saadavad AP-d. Neid on soovitav kõik maksimaalselt üles korjata, sest nagunii ei jagu neid kõigi oskuste põhjaajamiseks.

Crafting elik käsitööndus.

Kahest statist – Intelligence ning Perception – sõltub veel üks oskuste rida – käsitöö elik mängukeeli Crafting.  Craftimisest tasub suisa lähemalt rääkida. Kui paljudes MMO-des on enamus mängijate toodetust crap, siis FE-s saab valmistada suuremat enamust mängus kasutatavast varustusest (rüüd ja relvad, toit ja laskemoon jne). Samuti ei “boundu” (peale kasutuselevõttu ainult sellele charile kasutatav ja mitte müüdav/edasi antav) enamus esemeid ning kui mängija on oma varustusest “välja kasvanud”, saab ta vana kola kas oma sõpradele/altidele saata või oksjonil maha müüa. Üks meeldiv asi FE craftingus on see, et su char ei pea kogu aja nagu tola seisma miskis töökojas – sa võid erinevat tüüpi kola craftuma panna (pea-asi et tööriist ja tooraine kaasas) ning siis minna reisile, lahingusse ja isegi välja logida – ettenähtud aja möödudes on asjad valmis. Ilma selleta oleks nagu pea võimatu kõrgemate tasemete varustust ehitada – on seal juba paljude komponentidegi valmimise aeg pool ööpäeva või pikemgi. Universaalne valuuta, mis siin kehtib, on kasiinožetoon (chips): 100 halli = 1 sinine, 100 sinist = 1 punane, 100 punast = 1 kuldne.  Lisaks saab mängija craftida veel üht olulist kaubaseeriat – transpordivahendit, milleks on eri liiki hobused või eri liiki mehhaanika (mootorrattad, ATV-d, luitebagid ja võimsamana kõigist auto, Interceptor). Sõiduvahendid erinevad kiiruse, kasutatava kütuse ja selle kuluefektiivsuse, kandevõime jms poolest. Karmimatele sõidukitele saab pardale monteerida tulirelvi ning maha pidada motoriseeritud lahinguid. Range-relvi saab kasutada ka hobse seljast maha tulemata.

Factionid ehk jõugrupid.

Mängu poliitiliselt poolelt domineerivad siin kuus suurt nn Faction’it, kes on omavahel kas liidu või vaenujalal: Enforcers, Lightbearers, Techs, Travelers, Vistas ja CHOTA (Children of the Apocalypsis). Enforcerid leiavad, et maailma taastamiseks on vaja seadust ja korda, “kõva rusikat” ning nende käest saab parimat lahingväljaõpet. Neile vastanduvad CHOTA-d, tüüpilised anarhistid ja punkarid. Techid usuvad, et maailma päästaks kõrgtehnoloogia taasloomine, nende antagonistid, puukallistajatest Vistad aga leiavad, et korra tehnoloogia tsivilisatsiooni tappis, seega on vaja ta lõplikult välja juurida.  Travelerid aga pole lihtsalt reisumehed, nii nimetavad ennast viimaste maffiaperekondade järeltulijad. Midagi pole püha, kui see tõotab kasu, kaasa arvatud inimelu. Üks FE vanasõnugi kuulutab: “Life is cheap, bullets are expensive!” Nende vastandiks on Lightbearerid, kes nagu nimestki näha, püüavad olla selleks valguse- ja lootusekiireks, mis inimkonna uuele tõele viib. Oma tõekspidamistes on nad nagu segu paljudest Ida religioonidest, budism ja Zen jne. Kõik need factionid saab paigutada suurele Faction Wheel’ile, iga factioni kõrval on tema liitlased, otse vastas surmavaenlane, ja tolle kaks kõrvalolevat on ka vaenulikud.  Kui teete nt questi, mis annab 2000 faction-boonust Enforceritega, siis tuleb1000  positiivset boonust ka Techide ja Lightbeareritega. Traveleridega ning Vistadega kaotad sa samal ajal 2000 punkti ja arhivaenlaste CHOTA-dega koguni 4000 punkti. Samas aga pole mängija naelutatud ühte factioni külge elu lõpuni – miskil ajal saab ta hakata teenima boonust kõrvalfactioniga, kuni juba suhted edasisega paremad, siis tollega ja viimaks on jube endine ürgvaenlane äkitselt sõbraks saanud. Lisaks nimetatud kuuele suurgrupeeringule, mille liikmeks saab astuda ka mängija, tegutseb siin ka mitmeid NPC-de gruppe, kellest tuntuimad on Bankers (pankurid) ja Franklin Riders (omamoodi postimeeste liiga). Nendega on igati kasulik sõbraks saada ja factionit teenida, lisaks ei kahjusta nende faction ühegi muu olemasoleva oma. Ja kõige lõpuks tegutseb mängus veel hulk saasta (scum) NPC-grupeeringuid, kelle mahanottimise eest silitavad su pead kõik suured factionid (Devil’s Owns, Judges, CoGs jne).

Lahingumehhaanika.

FE üheks olulisimaks omapäraks on mujalt nii tuntud ja harjunud automaatse rünnaku (Auto-Attack) ja automaatse sihtmärgi valiku (Auto-Target) puudumine.  Sa pead ise kursoriga tabama vaenlast ja hiireklahve kasutades aktiveerima relva(d). Kusjuures siin mängus pole “koll” loll, kes seisab sul ees ja ootab, kuni ta surnuks tümitatakse. Vaenlane jookseb sulle peale, annab löögi, jookseb eemale või sulle selja taha jne – ning mida nö intelligentsem vaenlane, seda oskuslikum on ta taktika. Vaenumeeste grupi korral on sageli neil kasutada nii ahvatlevad moodused (osad jooksevad melee relvadega peale, teised annavad kaugelt tuld), et sa ei saa arugi, kui sussid taeva poole.  Surm pole siin aga miskit kaduvlikku – lõppude lõpuks oled sa ju kloon, ja tuleb ainult taas lähimast Lifeneti putkast välja astuda ning tagasi poolelijäänud tegevuste paika silgata. Just nimelt, silgata, või lähimasse hobujaama/garaaži, kuhu saad lasta oma transa kutsuda.

FE-s pole nagu muis MMORPG-des “hobune taskus”, et anna aga vilet ja voilaa! – suksu nina ees ja minekit. Siin jääb ta sust maha sinna, kuhu sa ta jätsid. Ning korraga saab sul olla maailmas üks aktiivne transa – tahad baigiga põristada, siis pane hobune talli hoiule; tahad raskeltläbitaval maastikul kiirelt edasi saadaa, vii oma motoriist garaaži ja kutsu taas hobu endale. Ning paljude muude mängude nerfitud mugavusega harjunutele on eriline PIA (Pain-In-Ass) – FE-s puudub igasugune portimine, kiirtransport jne. Kuid maailm on suur, ühest sektori nurgast teise ratsutad sa oma tund-poolteist (kui vahepeal ei kakle ega korile). Seega mõtled enne kümme korda, kas noobitsoonis alustavale sõbra charile ikka tõtata appi “seda hirmsat ämmelgat” tapma. Mitmeid tunde kappamist paneb kukalt sügama. Ja see sunnib ka oma käike ja uute linnade külastamisi hoolsalt ette planeerima.

Maagia kui juba MMORPG-de jaoks kohustuslik osis FE-s puudub, ent selle asemel on paha viiruse muteerudes tekitatud inimestes paljusid mutatsioone, mida saab ise arendada ja kasutada (telekineesist pürofooriani) ja korralikul mutageenil on kasutada selline arsenal, mida kadestaks iga Fantasy RPG maailma maag või sorts.

Mängu koduleht asub:  http://www.fallenearth.com/ ning üks parimaid fännide loodud infoveebe leidub aadressil:  http://www.globaltechatlas.info/ .

Film: “Avatar”

NeytiriNeljapäeval kutsus Panasonic mind ja Luciferi vaatama filmi, mis tõenäoliselt saab olema selle aasta tähtsaim linateos: James Cameroni “Avatar”-i. Kuivõrd sellest valmib ka vähemalt kaks videomängu ning filmi lavastaja on ise öelnud, et selle tegemine oli paljuski nagu videomängu tegemine, pean ma paslikuks sellest paari sõnaga kirjutada.

Enne, kui kirjeldamisega edasi minna, tuleks film jagada kaheks. Ühte ossa tuleks panna stsenaarium ja teise kõik ülejäänu. See esimene osa ei ole hea, ei ole isegi keskpärane. Põhimõtteliselt võiks selle filmi nimi olla “Pochahontas kosmoses”, sest 1995 aasta Disney filmi “Pochahontas”-e ja “Avatar”-i sisu on praktiliselt identne. Natuke on modifitseeritud vaid kliimaksit — kui “Pochahontases” keeldusid asunikud ise tapatalguid läbi viimast, siis selles filmis on Cameron valinud natuke realistlikuma lahenduse ning kaks tähtsamat konfrontatsiooni omavad reaalses maailma paralleele Wounded Knee veresauna ja Little Bighorni lahinguga. Loomulikult ei saada mööda ka päevapoliitikast ning peamine antagonist kolonel Quaritch käib ringi puistates vasakule ja paremale George W. Bushi valitud tsitaate.

Lugu ise räägib sellest, et ühe Alfa Kentauri süsteemis oleval gaasihiiglase kaaslaselt (Pandora) leitakse elu, mis on arenenud juba intelligentsete vormideni. Na’vid on üle kolme meetri pikkused koljatid, kes meenutavad väga indiaanlasi ning kes elavad harmoonias loodusega ning käivad ringi ja embavaid puid. Oma kikkis kõrvade ning tuttis sabadega meenutavad nad esmapilgul hoopis mootorrattahiiri ja enamuste inimeste arvates on nad nunnud. Paraku leiab sellelt planeedilt salapärast substantsi nimega unobtanium, mille kaevandamisega kaasnev trauma biosfäärile on pärismaalaste harja punaseks ajanud ning konflikt on juba kaua küpsemas olnud. Paraku on kohalikud relvastatud peamiselt vibudega, samas kui inimestel on lennumasinad, kuulipildujad ja välisskeletid, mis päeva lõpuks ei lase võitjas kahelda.

Saamaks Na’videga mingitki kontakti on teadlased välja töötanud inimese DNA-ga rikastatud kohalikud, keda inimesed siis spetsiaalse seadmega juhtida saavad — ehk avatarid. Peategelane Jake Sully on kogu sellesse ettevõtmisesse sattunud suht-koht kogemata. Filmi alguses selgub, et tema kaksikvend on teadlane, kes selles projektis osaledes oli üks avatarijuhte, kuid kuna neid kloone saab hallata ainult sobiva DNA-ga inimene, siis pärast venna surma pakutakse Jake’ile võimalust tema kingadesse astuda. Asjale lisab aga vürtsi detail, et Jake on endine merejalaväelane, kes on saanud haavata ja kelle alakeha on halvatud. Esimest korda Na’vina ringi hüpates ei suuda ta oma rõõmu taasleitud jalgade üle talitseda ja seetõttu tekib tal oma alter egoga eriline side. Muide, selle koha pealt võib paralleele tõmmata Poul Andersoni maakeeli ilmunud jutuga “Minu nimi on Joe” (originaalis “Call Me Joe”), mis ilmus kunagi ajakirjas “Pioneer” ja mis peaks olema uustrükina saadaval kogumikus “Taevarahvas”.

Edasi läheb kõik juba “Pochahontas”-e ainetel: Jake kohtub pärismaalasest kaunitari Neytiriga, kes õpetab talle kohalike kombeid ning asju. Loomulikult puhkeb noorte vahel õide armastus ja loomulikult vaatab sellele viltu preili endine kosilane. Ahjaa … loomulikult on Neytiri ka klannipealiku tütar ning kasuliku informatsiooni ammutatakse müstilisest elupuust. Erinevused süžees ilmevad alles päris lõpupoole, kusjuures filmi kulminatsioon jätab õhku küsimuse: mis edasi saab?

Olgu. Stsenaarium jätab küll soovida, kuid see film ei ole ehitatud süžee otsa. See film räägib visuaalsetest efektidest ja selle koha pealt ei leia talle võrdset. Küsimus ei ole siinkohas mitte 3D-prillides ning ruumilises esitluses, mis on niikuinii väga tore, vaid rohkem selles, et elavad näitlejad on seotud sünteetilise maailmaga nõnda lahutamatult, et piir ei ole enam tuvastatav. Kogu Pandora on detailideni arendatud ja planeedi loodus ei tundu seal olevat taustapilt vaid kui tõeline, elav (kuigi võõras) maailm. Seda filmi vaadates on üsna kohe aru saada, kuhu selle filmi tegemiseks kulutatud ligikaudu kolmsada miljonit dollarit pandi — näiteks on Cameron läinud isegi niikaugele, et peategelast mängiva Sam Worthingtoni jalad on digitaalselt atrofeeritud, et tema ratastooliroll usutavam tunduks.

Ka filmi heliriba on adekvaatne ning viib Cameroni uuesti kokku James Horneriga, kes on komponeerinud muusika lavastaja kahele teisele filmile, milledeks on “Titanic” ja “Aliens”. Lavastaja ja helilooja koostöös tekkinud sünergia on paljuski sarnane eelmise sajandi suurimat laevaõnnetust tausta kasutavas linaloos ning seetõttu võib arvata, et vaatamat ulmelisele sisuline on film vastuvõetav ka õrnemale soole.

Kokkuvõtteks võib öelda, et võimas visuaal kompenseerib paljuski sisulisi puudujääke ning tegemist on kindlasti epohhiloova tootega. Hindeks 4/5 ja hoiame pöialt, et peaaegu vältimatus jätkus panustatakse stsenaariumisse rohkem.

Ahjaa, miks Panasonic meid kinno kutsus? Selgub, et filmi tegemisel kasutatud 3D kaamerad, monitorid ja tarkvara on suuresti selle filma toodang ning neil on, mille üle uhke olla.

Gigabyte “333″ Rooma 2009

Gigabyte_333Alles äsja olime Taiwani suurtootja Gigabyte (技嘉科技股份有限公司)külalisteks Pariisis ning taas kuu hiljem oli neil meile uusi uudiseid jagada. Roomas toimus meediaseminar nimega “333 Acceleration Technologies”. Ürituse toimumiskohaks oli hotell Regina Baglioni Rooma kesklinnas ning sisseastununa võis end tunda nagu ajamasinasse sattunu – kogu ümbritsev samet ja brokaat, kuld ja kard, marmor ja kristall lubasid tunda end paar ööd nagu di Medicide suguvõsa palees. Ning keset seda elusat antiiki laotati meie ette terve killuke äsjasaabunud tulevikku.

Henry_Kao

Mr. Henry Kao

Mr. Jackson Hsu

Mr. Jackson Hsu

Kohale olid saabunud 28 ajakirjanikku pea kogu Euroopast (v.a. pisiriigid ning Leedu ja Bulgaaria). Ja erinevalt Pariisist olid saabunud ka kaks “Kõrget Nina” – Gigabyte’i Senior Vice President mr. Henry Kao ja emaplaatide Senior Product Manager mr. Jackson Hsu. Kuna suurtel on alati väga kiire, siis sellest kambast ajakirjanikest said otseintervjuu mr. Kao’ga vaid üheksa – ja mul meie pisikesest Eestist oli au olla üheks väljavalituks nende üheksa seas. Sõbramehe poolest aga vedasin ma kaasa ka kolleegi Lätist, Digital Times’i peatoimetaja Degi Karayevi ning koos me härrasmeest piinama asusime. Loomulikult alustasime me majanduskriisist – ei saa me keegi üle ega ümber tast. Mr. Kao hinnangul kestab kriis veel kuni kolm aastat. Majanduse kerget elavnemist võib küll märgata, kuid tema meelest saame rääkida kriisi lõppemisest, kui on lahenenud tööpuuduse probleem, mis on siiani terav kogu maailmas. Küsimusele Gigabyte’ist ja kriisist praegusel hetkel, vastas mr. Kao:

“Ülemaailmne majanduskriis ei puuduta enam Gigabyte’i – kogu selle aasta oleme me kasvuteel. Üheks põhjuseks võime arvata, et kriisi ajal on inimesed enam hoolivad oma investeeringutest ning soovivad kvaliteetsemat ja kauem kestvamat toodet. Pika-ajalises konkurentsis oleme me Gigabyte’is tõusnud innovatiivsuse ja uudsete lahenduste osas juhtpositsioonile. Meie ideid ja lahendusi kopeerivad ja arendavad edasi paljud teised firmad. Eriti ilmne on see sel aastal just emaplaatide osas, kus me oleme tõusnud juhtivaks jõuks IT-maailmas.”

Kaasajal on juba üle poole möödavatest arvtitest sülearvutid. Kui me uurisime, kuidas on muutunud turusituatsioon mõjutanud Gigabyte’i, selgitas mr. Kao, et see on toonud kaasa paljude pisemate tootjate lahkumise sellelt turult. Jäävad vaid tugevamad, kes suudavad pakkuda kvaliteeti, mida vajavad nii lauarvutite kasutajad mängurite ja rauafriikide seas kui ärikliendid, kes vajavad töökindlat ja uuenduslikku platvormi. See on aga ala, kus Gigabyte eriti silma paistab, mida näitab ka nende emaplaatide aina kasvavad müüginumbrid. Nüüd, kus moesõnaks on “pilvearvutus” (Cloud Computing) ja üha enam rakendusi liigub võrku, on oluline turvalisus ning seda pakub Gigabyte oma Smart TPM lahendustega emaplaatidel.

Gigabyte GA-EX58A-Extreme Soc1366 emaplaat

Gigabyte GA-EX58A-Extreme Soc1366 emaplaat

Sel aastal võitis Gigabyte oma emaplaadiga GA-EX58A-Extreme pea-auhinna “Best Choice of COMPUTEX TAIPEI 2009 Award”, saavutades oma tööstusharu tippnominatsiooni. “Möödumas on ajad, mil inimesed ostsid ainult hinda. Nüüd ostavad nad väärtust, ja seda me ka pakume. Gigabyte pöörab suurt tähelepanu ka edasisele toele ja teenustele ning seda igas piirkonnas, kus nende tooteid müüakse”, ütles mr. Kao lõpetuseks.

„Rauanäpistajad“ Pariisis ehk Gigabyte TweaKing Contest

Gigabyte-TweakingMedal27. oktoobril 2009 toimusid Le Meridien’i hotellis Pariisis Taiwani elektroonikahiiu Gigabyte eestvedamisel esimesed nn Euroopa Meistrivõistlused arvutituunimises. Kohale oli kutsutud võistlejad 22 Euroopa riigist: Eesti, Läti, Soome, Rootsi, Norra, Taani, Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia, Itaalia, Kreeka, Hispaania, Belgia, Tšehhi, Poola, Ungari, Rumeenia, Serbia, Slovakkia, Venemaa, Ukraina ja Türgi. Lisaks võistlejaile (keda tunnustavalt Power-User’iteks kutsuti) oli kohal ka ajakirjanikke igast riigist ning Gigabyte’i ja teiste sponsorite (Intel, Kingston, Enermax, GlacialTech) esindajaid – kokku umbes sadakond inimest.

Tweak vasteks pakuvad sõnastikud näpistama, väänama, sikutama, aga ka kohendama, mis antud kontekstis oleks kõige täpsem vaste. Kuid analoogselt autode vallast on ka IT-sse ilmunud termin „tuunima“. Mida ja miks siis tuunitakse?

Taas võime tuua näite automaailmast – mootorite forsseerimine, nitrod ja turbod, keremodifikatsioonid – kõik selleks, et ehitada endale võimsam, kiirem ja üleüldse vingem masin. Ning sama võistluslik moment liigutab tagant arvutite „raua“ ja tarkvara tuunijaid. Maailmas on palju „tviikerite“ ja ülekiirendajate veebilehti, peetakse ametlikke ja mitteametlikke edetabeleid, jagatkse maailmarekordeid jne. Ning kui algselt oli see arvutifriikide pärusmaa ja tootjad püüdsid igati tuunimisvõimalusi kinni keerata, siis mõned tagasi toimus nende psühholoogias järsk kannapööre. Tabati ära, et tootes raudvara, millel on tehtud palju rekordeid ning võidetud tippkonkursse on ju hindamatu reklaam. (Taas meenutagem analoogiat autotööstusega, kes ammu juba tabas vormelite ja rallide tähtsuse tootemarketingis kui ka –arenduses).

Kui lugeja küsiks nüüd, milleks see kõik, ei hakka ju enamus kasutajaist tviikima ega tuunima oma arvutit, siis vastus on lihtne lisaks eelpool mainitud reklaamile annab suure hulga arvutiproffide ühine ajurünnak vastuseid paljudele probleemidele, selgitab välja kitsaskohad ning leiab neile lahendusvariante.

Kaks aastat tagasi Taiwanil kiirendusfestivalil osaledes võin meenutada, kuis nende kahe päeva jooksul kirjutas arendustiim seitse! uut BIOS-i versiooni. See kõik aga tähendab kasutaja jaoks kontrollitumat ja stabiilsemat tehnikat, arvutite tõrgeteta tööd ning suuremat kindlust antud kaubamärgi suhtes.

Mr. Thomas Chang

Mr. Thomas Chang

Vestluses Gigabyte’i Euroopa müügidivisjoni juhi Thomas Chang’iga kinnitas ta selliste ürituste olulisust firma strateegias ning nende edaspidistki regulaarset toimumist. Võistlusele kulutatud raha pole mahavisatud raha – vastupidi, iga kulutatud dollar toodab juurde mitu uut ning tõstab firma mainet.

Seekord polnud aga eesmärk vedelas lämmastikus või muus ekstreemsuses ülitulemusi saavutada. Kõigile osalejaile jagati välja täpselt sama raudvara: Gigabyte GA-P55-UD6 emaplaat, Intel i5-750 protsessor, 4 GB (2×2) Kingston DDR3 operatiivmälu ja Gigabyte GeForce GTX 260 graafikakaart. Piiranguna anti ette protsessori taktsagedus 4 GHz (kiirendamata on see „vaid“ 2,66 GHz) ning keeld raudvara füüsiliselt modifitseerida. Samuti olid operatsioonisüsteemid ning testiprogrammid juba kohtunike poolt installeeritud. Nüüd saigi otsustavaks võistlejate oskus raudvara peenoptimeerimine / tuunimine.

Kui nö „kiirenduseelse“ ajastu emaplaatidel sai kasutaja vaid vähe parameetreid ise muuta (või hoopiski mitte), siis testialune P55-UD6 pakkus kümneid ja kümneid häälestusvõimalusi taktsagedustele, taimingutele, komponentide toitepingele jne. Võisteldi kahes testsis: SuperPi 32M (32 miljoni koha arvutamises) ning 3D Mark2001 multimeediatestis.

Jaan Tsadurjan (paremal) ja Semjons Avdejevs (vasakul) tööhoos.

Jaan Tsadurjan (paremal) ja Semjons Avdejevs (vasakul) tööhoos.

Autasustamisel

Baltikumi tiim autasustamisel.

Meie võistkond oli Baltikumi ühistiim – Jaan Tsadurjan (ERR heli- ja arvutiinsener, häkkerinimega Jaan) ning Semjons Avdejevs (Läti veebimeister, häkkerinimega Sam a.k.a. TaPaKaH) ning tõi SuperPi’s ära pronksmedali. 3DMark’is jäädi kahjuks ajahätta (kummagile testile anti koos häälestustega aega vaid 1 tund) ja leppima pidid poisid vaid kesise vahetulemuse eest saadud kuuenda kohaga. Kaks minutit hiljem lõppenud viimane jooks oleks aga oma ajalt toonud juba teise koha!  Samas aga pole tulemus siiski esimese korra kohta sugugi paha!

Ilmunud ajakirjas Arvutimaailm november 2009.

Push Space x 2

Push Space on kasvanud. Suuremaks, paremaks, huvitavamaks — peamiselt tänu sellele, et edaspidi on siit võimalik lugeda jutte, mille autoriks on Veiko Tamm ehk Lucifer. Luciferi põhiliseks valdkonnaks jääb Push Spaces riistvara, kuid ärge arvake, et tema pädevusspekter vaid sellega piirdub.

Muide, me otsustasime lisaks uutele lugudele panna ülesse ka vanad lood, mida me mõlemad oleme aja jooksul kirjutanud nii elavatesse kui surnutesse publikatsioonidesse.

P5293855

Retro: “The Goonies” ja “Road Fighter” uues kuues

The Goonies

The Goonies

Maailmas on suhteliselt vähe mänge, mis ühest küljest baseerudes filmil, oleks teisest küljest ka mänguna adekvaatsed. Üks sellistest on “The Goonies”, mis baseerub samanimelisel filmil ja mille Cyndi Lauperi sullest pärit tunnuslugu “The Goonies ‘R’ Good Enough” veel nii mõnigi mäletab. Muide, ma eriti ei usu, et siinkandis paljud seda filmi näinud on. Mängu aga küll.

Asjaarmastajate grupp nimega Brain Games arvas aga, et nõnda hea mängu ei tohi lasta unustusehõlma langeda ning valmis sellest mängus n.ö. uuversioon. Uus graafika, uuesti arranžeeritud muusika ja uued platvormid. Mäng on tasuta saadaval nii Windowsi, Mac OS X-i kui Linuxi jaoks ning ma usun, et iga enesest lugupidav mängur peaks sellele korra pilgu peale viskama — kas siis nostalgilistel kaalutlustel või lihtsalt selleks, et näha millised mängud olid populaarsed paar aastakümmet tagasi. Sama kamp muide on teinud uuversiooni ka teisest tollaegsest hitist nimega “Road Fighter” ning töötab parajasti “Knightmare” kallal.

Nende kodulehekülg asub aadressil: http://www.braingames.getput.com/

The Goonies, uus

The Goonies, uus

The Goonies, vana

The Goonies, vana

Road Fighter, uus

Road Fighter, uus

Road Fighter, vana

Road Fighter, vana

“World of Warcraft: Fall of the Lich King”

World of Warcraft: Fall of the Lich King

World of Warcraft: Fall of the Lich King

Viimasest uuendusest on möödas päris mitu head kuud, ning rahvas on juba mõnda aega kärsitult järge oodanud. Täna läks World of Warcraft v3.3 ehk “Fall of the Lich King” ametlikult mänguserveritesse ning koos sellega täitis Blizzard nende soovi. Ääremärkuseks niipalju, et see on viimane uuendus enne kolmandat laiendust nimega “Cataclysm”.

Sisu külje pealt on uuendustena lisandunud kolm pisemat viie mehe koobast ning üks suurem reid. Nagu viimasel ajal kombeks on avaneb reidimaterjal järkjärgult ning järgmine pahategijate seltskond on valmis oma teenitud tasu saama 28 päeva pärast. Et mitte avastamisrõõmu rikkuda ei hakka ma sellest rohkem rääkima, kuid niipalju võib öelda küll, et maailma loojad on iga järgneva lisaga järjest paremini oma vahendeid tundma õppinud.

Oluliselt on arenenud mängus kasutatav kaart, mis on nüüd tihedalt seotud toimingute aknaga. Kui varem olid saadud ülesanded suurestui lahus kaardist kui sellisest, siis viimastel aegadel on Blizzard seda kaardimajandust tõsiselt revideerinud. Viimati ilmusid sinna koobaste kaardid ja seekord on kaardil näha kohad, kus ülesanded on võetud, kus neid sisse saab kasseerida ja kuhu nad täpselt paluvad minna (ja mida teha). Varasematel aegadel kasutati selle jaoks selliseid lisapluginaid nagu QuestHelper ja Carbonite, mille järgi koos nende modifikatsioonidega on vajadus märkimisväärselt vähenenud.

Lisaks kaardile on toimunud olulised muudatused sobiva grupi leidmise mehhaanikas. Uus lahendus on üksjagu selgem ning ka mugavam. Uuem lahendus motiveerib kasutajaid rohkem juhusliku seltskonnaga ringi rändama, mis omakorda teeb lihtsamaks omale kambajõmmide leidmise.

Aga, tsiteerides klassikuid telepoe saatest, see pole veel kõik. Pea kõikides klassides on toimunud muudatusi, enamasti paremuse poole, lisaks on saadaval lademetes uut varustust.

Ausalt öeldes ma eriti ei usu, et keegi on viitsinud siiamaani lugemisega vastu pidada, sest iga vähegi endast lugupidav warcrafter peaks juba Azerothis istuma. Täna oleme me kõik Egled (nimi muudetud).