Archive for May, 2010

Steam Macile

Mac Steam

Mac Steam

12. mail teatas Valve Corporation, et algselt vaid Windowsi platvormile loodud digitaalse distributsiooni kanal nimega Steam on avatud ka Macide kasutajatele. Koos Maci kliendiga saabus ka 57 erinevat mängu, neist tuntumateks ilmselt “Portal” ja (eile arvustatud) “Torchlight”. “Portal”-ga mindi isegi niikaugele, et avamise puhuks (ja paljuski ka “Portal 2″-e promomiseks), on mäng kuni 24. maini tasuta alla laetav.

Steami kohta lisaks veel nii palju, et praeguseks on sellel üle 25 miljoni kasutaja (neist 2 miljonit peaaegu igapäevast kasutajat), lisaks 57-le Mac OS X-i mängule on seal üleval üle 1100 Windowsi toote. Jutud käivad ka sellest, et tulekul on Linuxi versioon distributsioonikeskkonnast, mis on seda tõenäolisem, et Maci ja Linuxi vahe tarkvaraarendaja jaoks on minimaalne võrreldes näiteks Windowsiga, mis kasutab vaid sellele platvormile saada olevat DirectX-i.

Arvustus: “Torchlight”

Torchlight

Torchlight

Suhteliselt uue mängufirma Runic Gamesi debüüdile võib lühidalt anda järgneva hinnangu: tegemist on esimese “Diablo” klooniga, mis mängida kõlbab. See pole ka ime — projekti taga on sellised nimed nagu Max Schaefer ja Erich Schaefer, nimed, mis vaatavad vastu ka “Diablo” karbilt. Mõlema mängu muusika autor on samuti sama: Matt Uelmen.

Mängu taustalugu on parimal juhul rudimentaalne: Ember (otseses tõlkes tähendab see sõna hõõguvat sütt) on maagiline substants, mida siit-sealt on maa seest on võimalik välja kaevandada. Üks taolistest kohtadest on Torchlight, kaevandusküla, mis asub erakordselt rikkaliku Emberi soone peal. Paraku selgub, et kohemaid on platsis ka erinevad elukad, kes mäe seest inimesi kimbutamas käivad. Asja saabub klaarima üks äss (mängija), kes õpetab kurjamitele kuidas Luukas õlut teeb. Nende paari lausega saab kokku võtta kogu taustaloo. Ma aluste kollide kohta on seletuseks öeldud, et see küla asub vanade tsivilisatsioonide surnuaial; maa küla all on nagu kihiline kook, mille iga kihi on valmis ehitanud mingi ammu kaudunud rahvas. Nende kadumises on loomulikult oma osa ka Emberil, kuid see on juba pisidetail. Tähtis on see, et maa all on kollid ja mängijal on nui.

Mängu loogika on praktiliselt identne “Diablo”-ga, kopeerides oma eelkäijat kuni vigadeni välja. Tasemed ma all on genreeritud automaatselt ning seetõttu on iga järgnev mängukord unikaalne. Mängija saab valida oma mängija arhetüübi: suurte kämmalde ja kandilise lõuaga Destroyer armstab personaalset lähenemist, Alchemist on põhimõtteliselt maagi ekvivalent selles maailmas ja Vanquisher on erivägede piiga, kes kasutab lõkse ning erinevaid vibusi ja püsse, et distantsilt kurja (head) teha. Järjest sügavamale maa alla minnes, korjab mängija kogemusi ja koos sellega tasemeid, mis avavad järjest uusi vahendeid oma soovide kurjamitele selgitamiseks. Loomulikult kukkub järjest kõvemate kollide käest ka järjest kõvemat varustust ning mängumehaanike pole pealt ongi asi enam-vähem kõik. Erinevusena võib ära tuua selle, et mängijal jõlgub samas koduloom, kas siis hunt või ilves, kelle selga on võimalik osa oma inventarist laduda ja keda on võimalik jooksu pealt saata linna tagasi oma koormat realiseerima. Lisaks aitab kaaslane natuke ka erinevaid elukaid pureda.

Tasemete ülesehitus on väga lineaarne, mis mnuudab tasemed ühest küljest üsna üksluiseteks, aga arvestades kui suured need on, on see ainuvõimalik lahendus vältimaks mängija ära eksimist. Asja ei tee paremaks ka see, et täiskaarti ei olegi võimalik näha, kaeda saab ainult minikaardi peal oma vahetut ümbrust.

Visuaalselt meenutab “Torchlight” veidike “World of Warcrafti”. Selle maailma elanikud ja nende kinnisvara on stiliseeritud ja värviline. Huvitava lisadetailina tasuks ära märkida, et mängu nõuded riistvarale on praktiliselt olematud ning seda on võimalik nautida lausa Windowsi jooksutava netbooki peal. Lisaks koos Maci Steami kliendi ilmumisega lasi Runic välja Mac OS X-i versiooni. Eraldi rõõmustamist pakub muidugi ka mängu hind, mis hetkel on Steamis vaid 8 Eurot.

Paraku ei saa ka seekord läbi ilma möödalaskmisteta. “Torchlight” kordab päris paljusi algse “Diablo” vigu — näiteks päris suurem grupi kurjamite surmamist on maas vedeleva kola sorteerimine üsna tüütu ja aeganõudev. Lisaks on väga raske aru saada, mis täpselt maas vedeleb ja kas selle peaks korjama üles seltisloom või sa ise. Kollidega taplemise muudab keerukaks see, et teinekord on raske ringi sibavatele elukatele pihta klikkida ning kui kõrgematel tasemetel korralik madin lahti läheb, on ekraani vaid värviline sigrimigri. Sabas sörkiv kambajõmm on küll teretulnud abimees, kuid paraku kipub ta igale poole kinni jääma ja teda tuleb pidevalt järgi oodata või posti tagant välja aidata. Miinusena tuleks ära märkida ka ebaühtlane varustuse pudenemine — isegi mängu lõppfaasis on enamus kola, mis pudeneb madalamate tasemete risu ja liites sellele otsa eelnevalt ära märgitud tülika sorteerimise, tundub see lihtsalt kohatu. Tõenäoliselt suurim miinus “Torchlight”-i jaoks saab aga olema võrgu mängimise puudumine. Kui “Diablo”-des oli võimalik mitmekesi koos seigelda ning omavahel varustust vahetada, siis sellel mängul seda võimalust ei ole. Kahju.

Kokkuvõttena võib selle mängu kohta öelda, et tegemist on säästu-”Diablo”-ga. Mäng paistab olevat arendatud tagasihoidliku büdžetiga ja kohati paistab see väga selgelt välja. Samas on tegemist vaieldamatult parima klooniga, pakkudes meelelahutust kuniks “Diablo III” oma trooni kindlustama saabub.

Hindeks 4/5

Arvustus: “Machinarium”

“Machinarium” on ebatavaline mäng päris mitmes mõttes. Esiteks on see üles ehitatud Flashis, nagu ka Tšehhi päritolu Amanita Designi eelnevad mängud, “Samorost” ja “Samorost 2″. Teiseks on see valmis nikerdatud põlve otsas, praktiliselt olematu büdžetiga. Ning kolmandaks on tegemist klassikalise 2D seiklusmänguga, paarikümne aasta eest ilmunud Lucasartsi ja Sierra Online parimate palade vaimus.

Lugu räägib pisikesest robotist nimega Josef, kes avastab ennast ootamatult prügimäelt. Ta lapib ennast kokku ja rändab tagasi linna, kus tema kaunis kaaslanna teda vangistuses ootab. Teel tuleb Josefil lahendada hulgaliselt erinevaid probleeme, aidata teise roboteid ja uurida välja, mis siis tegelikult juhtus.

Mängu kasutajaliides on lihtsamast lihtsam. Kogu oma maist vara hoiab pisike robotihakatis enda sees (siinkohas võiks tõmmata paralleele ühe teise robotiga — Benderiga “Futurama”-st). Osasi asju on võimalik omavahel kombineerida ja nõnda saada uus ja uute võimalustega asi. Kõik mängus aset leidvad dialoogid ning Josefi uit- ja muidumõtted antakse edasi pisikeste animatsioonidega. Õigupoolest ainukesed tekstid mida mängu jooksul leida võib on alguse menüüs. Kui tundub, et mängust jõud enam üle ei käi, on sellesse sisse ehitatud vihjesüsteem, mis vaikselt üritab mängijat õigetesse rööbastesse juhtida ja kui sellest ka väheks jääb, võib proovida vaadata puust-ette-ja-punaseks õpetust, mille jaoks, tõsi-küll, tuleb enne minimänguga maadelda.

“Machinarium”-i tugevaim külg on selle kunstiline teostus. Animatsioonid, taustad ja tegelaskujud mängus tunneks ennast koduselt sellistes multifilmides nagu “Siil udus” (“Ёжик в тумане”) ja “Kaliif-toonekurg” (“Халиф-Аист”), ollest tihtipeal pisidetailideni käsitsi viimistletud. Ka muusika on sama kaliibriga, uinutav-maagiline džäss, mis visuaalidega perfektsel haakub.

Ometigi ei ole tegemist täiesti perfektse tulemusega. Näiteks on mäng üsna lühike, pakkudes ilma igasuguse abota mängijale rõõmu vaid paariks päevaks. Samuti on selles ilmselgelt üle pingutatud sisuga mittehaakuvate minimängudega, millega Josef peab pidevalt tegelema. Õnneks on mäng saadaval väga soodsa hinnaga ning kui inimene tahab sõpradele mulje avaldamiseks hoida kõvakettal ühte mängu, siis võib vabalt olla, et just see mäng on see õige.

Hindeks 4.5/5