Film: “Avatar”
Neljapäeval kutsus Panasonic mind ja Luciferi vaatama filmi, mis tõenäoliselt saab olema selle aasta tähtsaim linateos: James Cameroni “Avatar”-i. Kuivõrd sellest valmib ka vähemalt kaks videomängu ning filmi lavastaja on ise öelnud, et selle tegemine oli paljuski nagu videomängu tegemine, pean ma paslikuks sellest paari sõnaga kirjutada.
Enne, kui kirjeldamisega edasi minna, tuleks film jagada kaheks. Ühte ossa tuleks panna stsenaarium ja teise kõik ülejäänu. See esimene osa ei ole hea, ei ole isegi keskpärane. Põhimõtteliselt võiks selle filmi nimi olla “Pochahontas kosmoses”, sest 1995 aasta Disney filmi “Pochahontas”-e ja “Avatar”-i sisu on praktiliselt identne. Natuke on modifitseeritud vaid kliimaksit — kui “Pochahontases” keeldusid asunikud ise tapatalguid läbi viimast, siis selles filmis on Cameron valinud natuke realistlikuma lahenduse ning kaks tähtsamat konfrontatsiooni omavad reaalses maailma paralleele Wounded Knee veresauna ja Little Bighorni lahinguga. Loomulikult ei saada mööda ka päevapoliitikast ning peamine antagonist kolonel Quaritch käib ringi puistates vasakule ja paremale George W. Bushi valitud tsitaate.
Lugu ise räägib sellest, et ühe Alfa Kentauri süsteemis oleval gaasihiiglase kaaslaselt (Pandora) leitakse elu, mis on arenenud juba intelligentsete vormideni. Na’vid on üle kolme meetri pikkused koljatid, kes meenutavad väga indiaanlasi ning kes elavad harmoonias loodusega ning käivad ringi ja embavaid puid. Oma kikkis kõrvade ning tuttis sabadega meenutavad nad esmapilgul hoopis mootorrattahiiri ja enamuste inimeste arvates on nad nunnud. Paraku leiab sellelt planeedilt salapärast substantsi nimega unobtanium, mille kaevandamisega kaasnev trauma biosfäärile on pärismaalaste harja punaseks ajanud ning konflikt on juba kaua küpsemas olnud. Paraku on kohalikud relvastatud peamiselt vibudega, samas kui inimestel on lennumasinad, kuulipildujad ja välisskeletid, mis päeva lõpuks ei lase võitjas kahelda.
Saamaks Na’videga mingitki kontakti on teadlased välja töötanud inimese DNA-ga rikastatud kohalikud, keda inimesed siis spetsiaalse seadmega juhtida saavad — ehk avatarid. Peategelane Jake Sully on kogu sellesse ettevõtmisesse sattunud suht-koht kogemata. Filmi alguses selgub, et tema kaksikvend on teadlane, kes selles projektis osaledes oli üks avatarijuhte, kuid kuna neid kloone saab hallata ainult sobiva DNA-ga inimene, siis pärast venna surma pakutakse Jake’ile võimalust tema kingadesse astuda. Asjale lisab aga vürtsi detail, et Jake on endine merejalaväelane, kes on saanud haavata ja kelle alakeha on halvatud. Esimest korda Na’vina ringi hüpates ei suuda ta oma rõõmu taasleitud jalgade üle talitseda ja seetõttu tekib tal oma alter egoga eriline side. Muide, selle koha pealt võib paralleele tõmmata Poul Andersoni maakeeli ilmunud jutuga “Minu nimi on Joe” (originaalis “Call Me Joe”), mis ilmus kunagi ajakirjas “Pioneer” ja mis peaks olema uustrükina saadaval kogumikus “Taevarahvas”.
Edasi läheb kõik juba “Pochahontas”-e ainetel: Jake kohtub pärismaalasest kaunitari Neytiriga, kes õpetab talle kohalike kombeid ning asju. Loomulikult puhkeb noorte vahel õide armastus ja loomulikult vaatab sellele viltu preili endine kosilane. Ahjaa … loomulikult on Neytiri ka klannipealiku tütar ning kasuliku informatsiooni ammutatakse müstilisest elupuust. Erinevused süžees ilmevad alles päris lõpupoole, kusjuures filmi kulminatsioon jätab õhku küsimuse: mis edasi saab?
Olgu. Stsenaarium jätab küll soovida, kuid see film ei ole ehitatud süžee otsa. See film räägib visuaalsetest efektidest ja selle koha pealt ei leia talle võrdset. Küsimus ei ole siinkohas mitte 3D-prillides ning ruumilises esitluses, mis on niikuinii väga tore, vaid rohkem selles, et elavad näitlejad on seotud sünteetilise maailmaga nõnda lahutamatult, et piir ei ole enam tuvastatav. Kogu Pandora on detailideni arendatud ja planeedi loodus ei tundu seal olevat taustapilt vaid kui tõeline, elav (kuigi võõras) maailm. Seda filmi vaadates on üsna kohe aru saada, kuhu selle filmi tegemiseks kulutatud ligikaudu kolmsada miljonit dollarit pandi — näiteks on Cameron läinud isegi niikaugele, et peategelast mängiva Sam Worthingtoni jalad on digitaalselt atrofeeritud, et tema ratastooliroll usutavam tunduks.
Ka filmi heliriba on adekvaatne ning viib Cameroni uuesti kokku James Horneriga, kes on komponeerinud muusika lavastaja kahele teisele filmile, milledeks on “Titanic” ja “Aliens”. Lavastaja ja helilooja koostöös tekkinud sünergia on paljuski sarnane eelmise sajandi suurimat laevaõnnetust tausta kasutavas linaloos ning seetõttu võib arvata, et vaatamat ulmelisele sisuline on film vastuvõetav ka õrnemale soole.
Kokkuvõtteks võib öelda, et võimas visuaal kompenseerib paljuski sisulisi puudujääke ning tegemist on kindlasti epohhiloova tootega. Hindeks 4/5 ja hoiame pöialt, et peaaegu vältimatus jätkus panustatakse stsenaariumisse rohkem.
Ahjaa, miks Panasonic meid kinno kutsus? Selgub, et filmi tegemisel kasutatud 3D kaamerad, monitorid ja tarkvara on suuresti selle filma toodang ning neil on, mille üle uhke olla.