Mänguru elab!

Paar päeva tagasi uuenes Warcrafti veebpõhine andmepäringu leht nimega Armory, kus mänguhuvilised saavad kaeda enda ja teiste tähtsamaid strateegilisi parameetreid. Kuna me varem sellest saidist kirjutanud, vaatame, mida sellel teenusel on meile pakkuda.

Kõigepealt on uue omadusena tekkinud sinna võimalus tegelasi 3D kujul uurida ning veebilehekülgedega siduda. See kikkis kõrvadega tegelane, mille ma siia olen sidunud on minu maag nimega Tuuk, kellele te võite tere öelda Burning Steppes nimelises serveris:

Lehelt saame teada päris palju asju; näiteks saame ülevaate sellest, mis ameteid tegelane oskab ja milline on tema spetsialiseerumine oma klassi raames:

Spetsialiseerumine

Talendivalikut on loomulikult võimalik järgi vaadata ka lähemalt. Paljud kogenumad mängijad uurivad teinekord teiste kõvemate tegijate talendipuid, et vajaduse korral sealt omale šnitti võtta:

Talendipuu

Võimalus tutvuda potentsiaalse parema varustusega, millele siis tulevikus silma heita leiab siis, kui enda seljas oleva asja peale klõpsata (“Find an Upgrade”):

Varustus, millele hammast ihuda

Võimlik on vaadata, millega antud tegelane viimasel ajal on hakkama saanud. Seda informatsiooni on võimalik tuua ka RSS-i abil välja oma kodulehele.

Viimased toimetused

Loomulikult saab sellelt lehelt kõik teada valitud tegelase vägitegudest (achievements) ning võrrelda neid näiteks enda saavutustega. Taoline võimalus aitab saada päris hea ülevaate gildi astujate pädevusest:

Saavutused

Loomulikult on sealt võimalik vaadata ka üldisemat statistikat, gildistatistikat ning sisse loginuna ka oma kalendreid. Päris kõikidest detailidest ongi raske rääkida, seega minge vaadake ise:

http://armory.wow-europe.com/

Lucidity

Veel aasta tagasi oli mängutööstuses stuudiobosside silmis hea mängu sünonüümiks võimalikult realistlik graafika, ruumiline heli ja ohtralt plahvatusi. See aasta on populaarsed sellised mängud nagu “Braid” ja “The Secret of Monkey Island: Second Edition”, mängud mis on loodud vaid murdosaga büdžetist, mis kulus varasematel aegadel ning lipsuga meestele on hakanud kohale jõudma: inimesed ei osta polügone, inimesed ostavad meelelahutust.

LucasArtsi on tänapäeval tuntud peamiselt Star Warsi maailmal baseeruvatel mängudel. Või siis Indiana Jonesi maailmal. Või Star Warsi. Ometigi on firma pikas mängugraafias (kas selline sõna üldse eksisteerib?) sootuks meedejäävamad hoopis sellised nimed nagu eelpoolnimetatud “The Legend of Monkey Island”, “Day of the Tentacle”, “Loom”, “Full Throttle”, “Grim Fandango”, “Zak McKracken and the Alien Mindbenders”, “Sam & Max Hit the Road” ja “Maniac Mansion”, mis torkavad silma selle poolest, et nendest ei leia mitte ühtegi jedit. Tundub, et see tõsiasi on ka LucasArtsi inimestele kohale jõudma hakanud ning peaaegu kõik vanemad seiklusmängud on uuesti Steamis kättesaadavaks tehtud ning esimesest Monkey Islandist tehti suisa uusversioongi. Sestap jagasidki ülemused firma sees rahva väikesteks tiimideks ning lasi igal ühel välja mõelda midagi pisikest, midagi lihtsalt teostatavat kuid originaalset. Üks nõnda sündinud ideedest oli “Lucidity”, mis oktoobrikuus peaks olema XBLA mänguna Xbox 360 omanikele kättesaadavaks muutuma ja mille Windowsi versioon pole samuti mägede taga.

Kui kuidagi peaks “Lucidity”-t kirjeldama, siis tõenäoliselt kõige lihtsam oleks seda teha võrrandiga: platvormmäng + “Tetris” + “Lemmings” + “The Incredible Machine” = “Lucidity”. Esmapilgul näeb mäng välja visuaalselt nagu tavaline platvormikas. Peatselt selgub, et mängijal ei ole peategelase Sofi üle mingit kontrolli — viimane marsiv enesetapjaliku järjekindlusega finishi poole, tegemata välja erinevatest phtudest, mis teda teel ootavad (“Lemmings”). Mängija eesmärk on siiski garanteerida tüdruku jõudmine finishisse, milleks süsteem pakub iga natukese aja tagant välja erinevaid vahendeid/klotse (“Tetris”), mida siis tuleb teele maha sokutada. Erinevaid vahendeid on võimalik omavahel kombineerida (“The Incredible Machine”), luues lahendusi, mida detaile eraldi kasutades ei oleks võimalik saavutada.

Videote ja piltide põhjal võib juba ette hinnata mängu sõltuvusttekitavust ja vähemalt praeguselt hetkel ähvardab see faktor olla väga kõrge. Kuniks mäng pole veel avaldatud, vaatame pilte.

DeathSpank ametis

Kas te teate, kes on Ron Gilbert? Kui ei, siis miks? Ron Gilbert on mees, keda seob mängumaailmaga selline surematu Lucasfilm Games-i seiklusklassik nagu “The Secret of Monkey Island”, mis räägib algaja piraadi Guybrush Threepwoodi koomilisest kohmitsemistest Kariibi mere saartel. Kuid mitte sellest ei taha me täna rääkida. Olulisem uudis on see, et mees  on tagasi mängutööstuses ning tema huumorimeel on teravam kui kunagi varem.

Mäng, millest me temaga seekord räägime on “DeathSpank” — midagi, mille kohta kriitikud on öelnud, et see on mäng, mis sünniks üheksa kuud pärast seda kui “The Secret of Monkey Island” ja “Diablo” linade vahel oleks nahistanud. Mäng on oma olemusel diablolik materdamisrollikas, mis on ohtralt vürtsitatud igat värvi huumoriga. Selle peategelaseks on madalalaubaline, vägivaldne, kuid see eest kärsitu tegelane DeathSpank, kelle laiadele õlgadele langeb väetikeste kaitsmise ja pahalaste peksmise vastutusrikas amet. Loomulikult võtab DeathSpank omale loomingulise vabaduse peksta absoluutselt kõiki, sest patust puhas pole ju keegi. Eks?

“DeathSpank” on omanäoline ka disainilt ja ülesehituselt. Elemendid, mida selles kasutatakse on multifilmilikud ning meenutavad kohati pigem “Paper Mariot”. Kahjuks ei ole selle ilmumisaega veel välja kuulutatud, seetõttu tuleb praegult leppida vaid ekraanitõmmistega.