Steve Jobs iPadiga

Meedia on üritanud serveerida infotehnoloogiat ja kodumajapidamistehnikat kui maagiat, mida mõistavad ainult noored ja millega vanemad tegijad paratamatult pahuksisse satuvad. Tegelikuses on asi mõnevõrra erinev ning on kasvanud peale n.ö. tehnoloogiajärgne põlvkond.

Tõepoolest, vanem generatsioon, mille iga algab kusagilt viie-kuuekümnest eluaastast ei suuda orienteeruda tänapäeva tehnoogias enam nõnda vabalt kui nende lapsed ja põhjus on üsnagi lihtne: nad on kasvanud üles ilma kõikvõimalike imevidinateta ja nende võrdlusmõõtkavas omandab eraldi dimensiooni (piltlikult öeldes) ka selline faktor nagu puust mänguasjad ja raske lapsepõlv. N.ö. “meie” põlvkond, kes on sündinud seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel on sellest taagast vaba, meie nooruspõlves ilmusid juba videomakid, arvutid, telerimängud ja mobiiltelefonid, mis vormisid meid ja tegid meist need, kes me oleme. Loomulikult taoline tehnika oli veel lastekingades ning vajas pidevalt putitamist ja koos sellega said nende aastakümnete inimesed üsna tõhusa tausta ja tehnikaga ka pisut lähemalt kui nupuvajataja rolli kaudu tuttavaks.

Paraku on järgnev põlvkond, mille liikmed hetkel esimest või teist aastakümmet sammuvad, juba praeguseks muutunud n.ö. tehnoloogiajärgseks põlvkonnaks. Tehnilise lahendused on lihtsustunud ja peensusteni lihvitud. Selleks, et aparaat soovitud tulemuse annaks tuleb lihtsalt ühele nupule vajutada. Kõik mis masina sees toimub pärast nupulevajutus läheneb selle põlvkonna jaoks maagiale. Kui majas arvuti ei tööta või on vaja uut meediamängijat seadistada, käärib käised ülesse ikkagi 30-40 aastane pereisa, mitte varajases teismeeas poeg, sest pereisa on taoliste asjadega harjunud. Ning see trend on on kiirelt laienev. Loomulikult ma mõnevõrra üldistan ning leidub erandeid nii vanemast kui nooremast poolest, kuid need on tõepoolest rohkem erandid.

Apple poolt mõned päevad tagasi välja hõigatud iPad on selle põlvkonna seade.

Tegemist ei ole arvutiga, tegemist ei ole ka telefoniga, tegemist on seadmega, mis toob informatsiooni ja meedia tarbijani võimalikult lihtsalt, võimalikult kiirelt ja võimalikult mugavalt. Kriitikud on kurtnud multitaskingu puudumise pärast. Milleks see? iPhone ja iPod ei toeta samuti multitaskimist ning praktika näitab, et nende tarbijad ka ei vaja seda, eelistades pigem kiirust ja sujuvust. Kas kellelgi on iPhonega jäänud midagi tegemata, kuna multitaskingut pole? Väga tõenäoliselt mitte — inimesed ei kasuta neid seadmeid selleks, et multitaskida, vaid selleks, et kasutada mingit teenust. iPad on pealekasvava põlvkonna essents — selline ongi meie tulevik. Kas me peaksime sellega võitlema või selle omaks võtma?

Xbox 360

Kui algas kõrglahutusega video meediasõda, siis valisid kaks suuremat infrastruktuuri pakkujat, Microsoft ja Apple, erinevad pooled. Microsoft ühines punase leeriga (HD DVD) ning Apple sinise (Blu-Ray). Sõja lõpuks kui HD DVD näiliselt kaotas oli Microsoft valmis sepistanud suhteliselt marginaalse väärtusega lisaseadme ning Apple polnud vaevunud sedagi tegema. Põhjus selleks oli lihtne, kumbki vanadest rivaalidest polnud huvitatud uute formaatide levikust ning nende eesmärk oli suures plaanis vahendajad üldse mängust välja lülitada. Võtmesõnaks selles konfliktis oli digitaalne distributsioon.

Digitaalses distributsiooni on Applel muidugi päris pikk edumaa: iTunes muusikapood vahendab praeguseks lisaks lugudele ka filme, teleseriaalne, iPhone mänge ja rakendusi. Tulevikus ilmselt laieneb see ka Mac OS X-i programmidele ja uue iPadi tarkvarale. Microsoft on selles mängus küll teine viiul, kuid võimalused arenguks seevastu laiemad. Juba eelmine aasta kuulutati välja Games for Windows LIVE Marketplace, mis levitab digitaalset vara Windows platvormile. 14. augustil peaks käima minema ka Xbox 360 Games on Demand teenus, mis edukaks osutumusel võib jääda järgmise Xboxi jaoks juba ainukeseks meediaks.

Digitaalne distributsioon peaks laiemas plaanis olema tarkvaratööstuse päästerõngaks. Paradoksaalselt moodustab praegusel hetkel enamus müüdava mängu hinnast üldse levitamine. Enamgi veel, sellised kaubandusketid nagu Ameerikas on GameStop, teenivad lõviosa oma sissetulekust kasutatud mängude müügi pealt, mille eest arendaja ei saa sentigi. Tihtipeal müüakse ja ostetakse sama mängu 4 või 5 korda, mille eest mängu tootja saab raha vaid esimese korra eest. Paraku on GameSpot levis nii oluline kanal, et seda ähvardama ei julge keegi minna. Näiteks seegi kord on Microsoft sunnitud tõdema, et nad hea meelega paneks kõik oma mängud esimesel päeval digitaalselt müüki ning vaid põhiliste distribuutorite vastuseisu tõttu on nad sellest loobunud. Siiski on selge, et kui asi nii edasi läheb nagu Redmondis plaanitakse, muutuvad tarbimisharjumused mänguritel piisavalt, et vahemehed ärist välja lõigata.

Hetkel siiski on digitaalselt saadaval vaid 21 mängu, enamus neist aasta-paar vanused klassikud nagu “Mass Effect”, “Assassin’s Creed” ja “The Elder Scrolls IV: Oblivion”. Kuivõrd selline samm kliente toob näitab aeg ning võimalik, et aasta lõpus saame sellest juba vahekokkuvõtte teha.

Apple

Apple tegevus, eriti selles osa, mis puudutab uusi tooteid, on alati olnud kaetud paksu saladustelooriga. Nii on see olnud ja nii ilmselt hakkab see olema ka tulevikus. Ometigi ei õnnestu isegi Steve Jobsil täieliku infosulgu saavutada. Ka see on midagi, mis on alati olnud ja hakkab olema ka tulevikus.

Juba mõnda aega käivad kõlakad selle ümber, et Applel on midagi, mida ta selle aasta teises pooles kavatseb avalikkuse ette tuua. Seniajani on pakutud kahte võimalik lahendust: netbook tüüpi miniatuurne kaasaskantav masin või tahvelarvuti. Praeguseks paistavad kõik märgid viitama sellele, et see saab olema tahvelarvuti.

Tahvelarvutitega on Applel tegelikult varemgi kogemusi olnud. Tõsi tegemist oli üsna kuulsusetu episoodiga firma ajaloos ja selle episoodi nimi oli Newtoni platvorm. Kui veidike kummi venitada, siis võib ka iPhone / iPod Touch tahvelarvutite hulka kuuluvaks lugeda, kuid senini lekkinud informatsioon pole selles osas palju detaile sisaldanud. Nimetagem edaspidi seda seadet lihtsalt iPadiks.

Teada on, et see aparaat on võimaline töötlema ja esitama kõrglahutusega (HD) videot. Tõenäoliselt saab seda ühendada ka teleriga kuid siin tekib kohe küsimus selle kohta, kuidas see protsess välja näeb. Tõenäoliselt parim viis oleks seda teha ilma traadita ühenduse abil, kuid seniajani on taoline tehnoloogia suhteliselt kallis olnud.

Ilmselt on tegemist omamoodi portatiivse meediakeskusega, mis täidab enam-vähem kõik selles sektoris vajalikud nõuded. Räägitud on ka sellest, et see aparaat võtab üle suure osa Apple TV funktsioonidest. Suure tõenäosusega on see põhjalikult integreeritud iTunesiga.

Vihjatud on, et see masin on võimeline täitma ka mängukonsooli funktsioone. iPhone ja iPod Touch on praeguseks muutunud täiemahulisteks portatiivseteks mänguseadmeteks, mis oma võimsuselt ületavad muid analoogseid seadmeid. Probleem on pigem selles, et Apple pihuseadmete kasutajaliides ei ole mängimiseks võib-olla kõige ideaalsem, kuid samas ei ole tegemist ka millegi ületamatuga. Sellele kuulujutule kallasid õli tulle kaks Apple kõrge profiiliga “sisseostu” mis on tehtud viimaste kuude jooksul: Richard Teversham oli kuni viimase ajani Microsofti Xboxi Euroopa osakonna juht, kelle pädevusvaldkonda kuulusid tootestrateegia ja äriküsimused ja Bob Drebin oli ATI tehnoloogiajuht, kelle resümeesse mahuv näiteks Nintendo GameCube graafikaprotsessi välja töötamine.

Igal juhul on selge, et Apple ei kavatsegi mitmekümne miljardi dollarist turgu ainult Nintendole, Sonyle ja Microsoftile jätta, vhemalt mitte ilma võitluseta.  Oskusliku tegutsemise juures oleks võimalik sellest pirukast hea suutäie napsata ja kui see aparaat oleks kuidagi ühildatav ka Mac OS X-ga, siis paraneks ka Apple muude arvutite (näiteks MacBook) mängudega varustatus läbi selle. Teada on niipalju, et uue tulija hirmus on muude analoogsete seadmete tootjad hakanud laovarusi vähendama ning tootmist piirama. Hetkel on teada ka soovituslik hind, milleks on 800 dollarit.