Arvustus: “Torchlight”
Torchlight
Suhteliselt uue mängufirma Runic Gamesi debüüdile võib lühidalt anda järgneva hinnangu: tegemist on esimese “Diablo” klooniga, mis mängida kõlbab. See pole ka ime — projekti taga on sellised nimed nagu Max Schaefer ja Erich Schaefer, nimed, mis vaatavad vastu ka “Diablo” karbilt. Mõlema mängu muusika autor on samuti sama: Matt Uelmen.
Mängu taustalugu on parimal juhul rudimentaalne: Ember (otseses tõlkes tähendab see sõna hõõguvat sütt) on maagiline substants, mida siit-sealt on maa seest on võimalik välja kaevandada. Üks taolistest kohtadest on Torchlight, kaevandusküla, mis asub erakordselt rikkaliku Emberi soone peal. Paraku selgub, et kohemaid on platsis ka erinevad elukad, kes mäe seest inimesi kimbutamas käivad. Asja saabub klaarima üks äss (mängija), kes õpetab kurjamitele kuidas Luukas õlut teeb. Nende paari lausega saab kokku võtta kogu taustaloo. Ma aluste kollide kohta on seletuseks öeldud, et see küla asub vanade tsivilisatsioonide surnuaial; maa küla all on nagu kihiline kook, mille iga kihi on valmis ehitanud mingi ammu kaudunud rahvas. Nende kadumises on loomulikult oma osa ka Emberil, kuid see on juba pisidetail. Tähtis on see, et maa all on kollid ja mängijal on nui.
Mängu loogika on praktiliselt identne “Diablo”-ga, kopeerides oma eelkäijat kuni vigadeni välja. Tasemed ma all on genreeritud automaatselt ning seetõttu on iga järgnev mängukord unikaalne. Mängija saab valida oma mängija arhetüübi: suurte kämmalde ja kandilise lõuaga Destroyer armstab personaalset lähenemist, Alchemist on põhimõtteliselt maagi ekvivalent selles maailmas ja Vanquisher on erivägede piiga, kes kasutab lõkse ning erinevaid vibusi ja püsse, et distantsilt kurja (head) teha. Järjest sügavamale maa alla minnes, korjab mängija kogemusi ja koos sellega tasemeid, mis avavad järjest uusi vahendeid oma soovide kurjamitele selgitamiseks. Loomulikult kukkub järjest kõvemate kollide käest ka järjest kõvemat varustust ning mängumehaanike pole pealt ongi asi enam-vähem kõik. Erinevusena võib ära tuua selle, et mängijal jõlgub samas koduloom, kas siis hunt või ilves, kelle selga on võimalik osa oma inventarist laduda ja keda on võimalik jooksu pealt saata linna tagasi oma koormat realiseerima. Lisaks aitab kaaslane natuke ka erinevaid elukaid pureda.
Tasemete ülesehitus on väga lineaarne, mis mnuudab tasemed ühest küljest üsna üksluiseteks, aga arvestades kui suured need on, on see ainuvõimalik lahendus vältimaks mängija ära eksimist. Asja ei tee paremaks ka see, et täiskaarti ei olegi võimalik näha, kaeda saab ainult minikaardi peal oma vahetut ümbrust.
Visuaalselt meenutab “Torchlight” veidike “World of Warcrafti”. Selle maailma elanikud ja nende kinnisvara on stiliseeritud ja värviline. Huvitava lisadetailina tasuks ära märkida, et mängu nõuded riistvarale on praktiliselt olematud ning seda on võimalik nautida lausa Windowsi jooksutava netbooki peal. Lisaks koos Maci Steami kliendi ilmumisega lasi Runic välja Mac OS X-i versiooni. Eraldi rõõmustamist pakub muidugi ka mängu hind, mis hetkel on Steamis vaid 8 Eurot.
Paraku ei saa ka seekord läbi ilma möödalaskmisteta. “Torchlight” kordab päris paljusi algse “Diablo” vigu — näiteks päris suurem grupi kurjamite surmamist on maas vedeleva kola sorteerimine üsna tüütu ja aeganõudev. Lisaks on väga raske aru saada, mis täpselt maas vedeleb ja kas selle peaks korjama üles seltisloom või sa ise. Kollidega taplemise muudab keerukaks see, et teinekord on raske ringi sibavatele elukatele pihta klikkida ning kui kõrgematel tasemetel korralik madin lahti läheb, on ekraani vaid värviline sigrimigri. Sabas sörkiv kambajõmm on küll teretulnud abimees, kuid paraku kipub ta igale poole kinni jääma ja teda tuleb pidevalt järgi oodata või posti tagant välja aidata. Miinusena tuleks ära märkida ka ebaühtlane varustuse pudenemine — isegi mängu lõppfaasis on enamus kola, mis pudeneb madalamate tasemete risu ja liites sellele otsa eelnevalt ära märgitud tülika sorteerimise, tundub see lihtsalt kohatu. Tõenäoliselt suurim miinus “Torchlight”-i jaoks saab aga olema võrgu mängimise puudumine. Kui “Diablo”-des oli võimalik mitmekesi koos seigelda ning omavahel varustust vahetada, siis sellel mängul seda võimalust ei ole. Kahju.
Kokkuvõttena võib selle mängu kohta öelda, et tegemist on säästu-”Diablo”-ga. Mäng paistab olevat arendatud tagasihoidliku büdžetiga ja kohati paistab see väga selgelt välja. Samas on tegemist vaieldamatult parima klooniga, pakkudes meelelahutust kuniks “Diablo III” oma trooni kindlustama saabub.
Hindeks 4/5
