Mänguru elab!

Kinect

Kui Nintendo omal ajal Wii-ga lagedale ujus, naersid mehed Microsoftis ja Sonys, väites, et tegemist on tänapäeva jaoks liiga nõrga masinaga, mille uudne pult on vaid rahva lollitamiseks mõeldud tarbetu vidin. Ometigi on praeguseks Wii müünud rohkem kui Xbox 360 ja PS3 kokku ning põhjuseks just seesama “tarbetu vidin”. Sestap saadeti mõlema firma insenerid tagasi oma ruumidesse ja lubati välja tulla alles siis kui midagi analoogset valmis on.

Microsofti vastus Wii puldile oli Kinect, kolmemõõtmeline kaamera, mis analüüsib mängija liikumist, võimaldades sisuliselt viipekeeles Xbox 360-ga suhelda. Algselt Project Natali nime kandnud seade lubati müüki tuua selle aasta lõpus ning sellest loodetakse koos ümber disainitud Ikskastiga konkurentide poolt surve alla sattunud Microsofti konsooliärile uut hingamist andvat hõbekuuli.

Mida see seade ennast sisaldab? Kinecti latt sisaldab kokku kolm kaamerat — üks värviline, mis on võimeline tuvastama nägusi, tegema ülesvõtteid ja toimima enam-vähem nõnda nagu tavaline veebikaamera. Kaks infrapunast kaamerat moodustavad koos ruumilise kaamera, mis on võimaline jälgima ümbrust ning hoidma pilgu peal kuni kahel mängijal. Lisaks kaameratele on seame küljes veel stereomikrofon, mis on suuteline tuvastama helikäsklusi ning mõistma, millisest ruumipunktist need on tulnud. Lisaks aitab spetsiaalne lahendus kõrvaldada sisendist ruumimüra. Lisaks mikrofonidele ja kaameratele on seadmel veel sisse ehitatud mootor, mis lubab süsteemil maksimaalse tulemiga töötada ka siis kui mängija on ideaalsektorist välja liikunud, suunates seadme silmad ja kõrvad mängijale.

Tarkvaraliselt on selgunud, et Kinect ei sisalda algselt lubatud lisaprotsessorit, sest see oleks seadme hinna viinud enamuste mänguhuviliste jaoks vastuvõetamatutesse kõrgustesse. Tänu sellele ei ole võimalik vanade mängude  kohandamine ilma arendajapoolse sekkumiseta uuele juhtimisskeemile. Tähelepanuväärne on aga uus Xbox 360-e kasutajaliides, mis täiel määral Kinecti võimalusi kasutab. On võimalik anda häälkäske, instrueerida seadet käeviibetega ning näotuvastada kasutajaid. Kui selgub, et antud lahendus töötab piisavalt hästi on alust arvata, et analoogset juhtimisskeemi hakkavad tulevikus kasutama ka muud koduseadmed, näiteks telerid.

OnLive konsool

Selle aasta kevadel tekitas meelelahutusmessidel laineid firma nimega OnLive, demonstreeride pisikest seadet, mille tekitas esitusvoo firma serveris jooksva mängu vahel ning lähetas samaaegselt tagasi signaalid juhtimisseadmelt. Praeguseks on sellele seadmele tekkinud ka alternatiivid tarkvara näol Windowsile ja Macidele ning firma alustas täna betatestimist. Eesti inimesed paraku betast osa võtta ei saa, sest teenus on hetkel avatud ainult USA kodanikele, kuid kuuldavasti on ettevõttel sihikul terve maailm.

Mida me sellest seniajani teame?

Põhimõtteliselt on tegemist plaaniga viia kulukad mänguarvutid kodudest minema ning asendada need kas siis minikonsooliga või tarkvaraga, mis on võimeline jooksma isegi mõnituhat krooni maksvates netbookides. Teenus käivitab serveris valitud mängu (näiteks “Crysis”-e) ja saadab selle väjundi teenuse kasutajale. Tarkvara omakorda saadab juhtimissignaalid tagasi serverisse ning nõnda on teoreetiliselt võimalik suvalisi Windowsi mänge mängida kasvõi mobiiltelefonil. Või sülearvutil. Või teleri taga.

Mida me arvame?

Elame-näeme. Kui see süsteem toimib, siis on see murrang mängutööstuses, kuna sellisel juhul muutub PC mängutööstus pigem teenusele orienteerituks. Kuigi osad analüütikud pidasid seda ohuks Sony-le ja Microsoftile, siis tundub, et see on pigem ohuks just arvutipõhisele meelelahutusele, mida on lihtsam tarkvaraliselt kontrollida. Küsimärgiga kohtadeks võrgukiirus ja -latentsus, samuti mängutootjate koostöötahe. Samuti ei ole kindel, kas tarbijad soostuvad liituma kuumaksuga teenusega. Samas on see ideoloogiliselt väga sarnane NetFlixi videoteenusega. Push Space hoiab silmad lahti ning teavitab kui asjast rohkem teavet kuhugi lekib.

Steven Spielberg

Microsoft pole kunagi saladustki teinud selles, et soovib oma tuntuima mängufantsiisi “Halo” suurele ekraanile tuua. Mõned aastad tagasi jõudis asi isegi sinnamaani, et projekti produtsendiks oli kinnitatud “Sõrmuste isanda” tegija Peter Jackson, kes omakorda valis lavastajaks küll filmitegijana tundmatu, kuid muusikavideote ja reklaamide tootjana läbi löönud Neill Blomkampi. Asjad veeresid omasoodi ning vahepeal valmis isegi “Halo 3″ promona lühike näidisklipp, kuid paraku selgus lõpuks, et rahastajad peavad projekti liiga kalliks. Läbirääkimised venisid ja venisid ning asi päädis sellega, et nii Jackson kui Blomkamp tüdinesid selles ning võtsid ette uue projekti nimega “District 9″ (“9. rajoon”), mis mõne päeva pärast peaks ka meie kinodesse jõudma.

Nüüd, kus taaskord on mängudel põhinevad filmid päevakorda tõusnud ja uue trendina on päris mitme taga filmimaailma tipptegijad. Sestap pole mingi ime, et stuudiobossid on ärevusse sattunud ning potentsiaalikaid projekte on uue pilguga vaatamata hakatud. Üks neist on ka “Halo”. Kuna Jackson-Blomkamp rong paistab olevat läinud, on projektile leitud uus produtsent ning seekord on selleks väidetavalt Steven Spielberg. Räägitakse, et talle olevat väga meeldinud Stuart Beattie poolt kirjutatud käsikiri, mis üldjoontes baseerub Eric Nylandi raamatul “Halo: The Fall of Reach”.

Siiski ei tohi unustada, et tegemist on kõlakaga ning selle tõele vastavust pole hetkel ei kinnitatud, ega ümber tõugatud. Seniks kuni selle kohta rohkem infot kuskilt irduma hakab võib vaadata Blomkampi nägemust, kuidas “Halo” oleks võinud olla:

Apple

Apple tegevus, eriti selles osa, mis puudutab uusi tooteid, on alati olnud kaetud paksu saladustelooriga. Nii on see olnud ja nii ilmselt hakkab see olema ka tulevikus. Ometigi ei õnnestu isegi Steve Jobsil täieliku infosulgu saavutada. Ka see on midagi, mis on alati olnud ja hakkab olema ka tulevikus.

Juba mõnda aega käivad kõlakad selle ümber, et Applel on midagi, mida ta selle aasta teises pooles kavatseb avalikkuse ette tuua. Seniajani on pakutud kahte võimalik lahendust: netbook tüüpi miniatuurne kaasaskantav masin või tahvelarvuti. Praeguseks paistavad kõik märgid viitama sellele, et see saab olema tahvelarvuti.

Tahvelarvutitega on Applel tegelikult varemgi kogemusi olnud. Tõsi tegemist oli üsna kuulsusetu episoodiga firma ajaloos ja selle episoodi nimi oli Newtoni platvorm. Kui veidike kummi venitada, siis võib ka iPhone / iPod Touch tahvelarvutite hulka kuuluvaks lugeda, kuid senini lekkinud informatsioon pole selles osas palju detaile sisaldanud. Nimetagem edaspidi seda seadet lihtsalt iPadiks.

Teada on, et see aparaat on võimaline töötlema ja esitama kõrglahutusega (HD) videot. Tõenäoliselt saab seda ühendada ka teleriga kuid siin tekib kohe küsimus selle kohta, kuidas see protsess välja näeb. Tõenäoliselt parim viis oleks seda teha ilma traadita ühenduse abil, kuid seniajani on taoline tehnoloogia suhteliselt kallis olnud.

Ilmselt on tegemist omamoodi portatiivse meediakeskusega, mis täidab enam-vähem kõik selles sektoris vajalikud nõuded. Räägitud on ka sellest, et see aparaat võtab üle suure osa Apple TV funktsioonidest. Suure tõenäosusega on see põhjalikult integreeritud iTunesiga.

Vihjatud on, et see masin on võimeline täitma ka mängukonsooli funktsioone. iPhone ja iPod Touch on praeguseks muutunud täiemahulisteks portatiivseteks mänguseadmeteks, mis oma võimsuselt ületavad muid analoogseid seadmeid. Probleem on pigem selles, et Apple pihuseadmete kasutajaliides ei ole mängimiseks võib-olla kõige ideaalsem, kuid samas ei ole tegemist ka millegi ületamatuga. Sellele kuulujutule kallasid õli tulle kaks Apple kõrge profiiliga “sisseostu” mis on tehtud viimaste kuude jooksul: Richard Teversham oli kuni viimase ajani Microsofti Xboxi Euroopa osakonna juht, kelle pädevusvaldkonda kuulusid tootestrateegia ja äriküsimused ja Bob Drebin oli ATI tehnoloogiajuht, kelle resümeesse mahuv näiteks Nintendo GameCube graafikaprotsessi välja töötamine.

Igal juhul on selge, et Apple ei kavatsegi mitmekümne miljardi dollarist turgu ainult Nintendole, Sonyle ja Microsoftile jätta, vhemalt mitte ilma võitluseta.  Oskusliku tegutsemise juures oleks võimalik sellest pirukast hea suutäie napsata ja kui see aparaat oleks kuidagi ühildatav ka Mac OS X-ga, siis paraneks ka Apple muude arvutite (näiteks MacBook) mängudega varustatus läbi selle. Teada on niipalju, et uue tulija hirmus on muude analoogsete seadmete tootjad hakanud laovarusi vähendama ning tootmist piirama. Hetkel on teada ka soovituslik hind, milleks on 800 dollarit.