“The Legend of Zelda: Phantom Hourglass”, originaalnimega “ゼルダの伝説 夢幻の砂時計”, on neljateistkümnes mäng Nintendo veteransarjas. Mängu peategelaseks on nagu ikka rohelisse päkapikukostüümi rõivastatud Link, kes peab nagu ikka päästma hätta sattunud Tetra (tegelikult piraadikostüümis Zelda) ja möödaminnes aitama Ookeanikuningal oma aujärg saada ning õpetama pahadele kuidas Luukas õlut teeb. Platvormiks on seekord Nintendo DS ja see mäng kannab aastanumbrit 2007. Kronoloogiliselt on tegemist GameCubele tehtud “The Legend of Zelda: The Wind Waker”-i otsese jätkuga ning mäng jagab viimasega koomiksilaadset visuaalset identiteeti.
Kui seda arvustust loetakse selleks, et saada teada, kas “Phantom Hourglass” on väärt ostmist, siis ütleme kohe alguses ära: väga! Tegemist on ühe parima DS-i mänguga, kuuludes kindlasti esikümness ja võimalik, et ka esikolmikusse. PH kasutab üsna edukalt ära erinevaid DS-i omadusi, kuigi mõne koha peal takistab see näiteks avalikus kohas mängimist: näiteks selleks, et saada omale aarete merepõhjast välja õngitsemiseks spetsiaalne käpp, peab mängija kõva häälega mikrofoni hõiskama, näitamaks üles eufooriat mille põhjal käpa valmistaja otsutab kui palju ta raha küsib.
Oma olemuselt on tegemist klassikalise Zelda, kuuludes n.ö. action-adventure ehk näpuosavusele apelleerivate seiklusmängude hulka. Laiemas laastus jaguneb mäng kaheks: merel seilamine ja maised mured. Merel on Linki kaaslaseks Kapten Linebeck, kes pakub oma laevaga küüti ühelt saarelt teisele. Selleks, et ringi reisida tuleb krihvliga alumisel ekraanil kaardile joonistada laeva teekond. Mälu hilisemaks värskendamiseks saab kaardile joonistada omakäelisi märkmeid ning lisaks kajastuvad kaardil erinevad avastused: uued saared ning vahvad punased ristid, mis tekivad siis kui Link leiab mõne peidetud kaardi. Kui laeval on olemas aardekäpp saab nõnda avastatud uppunud varanduse merepõhjast minimängu saatel üles vinnata. Merel reisimine ei ole just sündmustevaene üritus, sest aegajal ründavad laeva pahatahtlikud elukad, kelle enesekindlust siis kahuripaukudega kärpida tuleb ning lisaks saab laevatekil maha pidada päris mitu pseudobosside nahutamise aktsiooni. Avamerel ei seila õnneks ringi ainult erinevad kurjamid; aeg-ajalt kohtub Link seal ka teiste seiklejatega ning oma kaupu mõõduka (?) tasu eest pakkuvate paadiärikatega. Aardekirstudest ja kaupmeeste käest on saab lisaks muule padajännile täiendusi oma laevale, mille peaaegu iga detail on võimalik välja vahetada.
Mängu maine osa näeb välja nagu pea kõik pihukonsoolide Zeldad. Link sibab pealtvaates ringi ja materdab mõõga erinevaid pahalasi, kes siis kuulekalt hinge heidavad. Ajapikku koguneb Linkile erinevat väärt inventari, mille oskuslik kasutamine avab Linkile üha uusi alasi. Näiteks saab ta ühel hetkel tõmmitskonksu, mis kergemaid asju Linki poole tõmbab. Kui objekt on raskem kui Link, siis töötab see vastupidi ja Link lendab hoopis raskema asja juurde. Nõnda on võimalik ületada muidu ületamatuna näivaid lõhesi. Lisaks on võimalik seda kasutada veel muudelgi üsna leidlikel viisidel. Loomulikult ei puudu varustusest ka bumerang, mis on selle sarja üks tunnusrelvadest ja millele on seekord võimalik krihvliga lendamistrajektoore ette maalida. Positiivse kõrvaldetailina tuleb ära märkida, et enamus tegevust mängus on suunatud mitte näpulihaste, vaid kõrvade vahel oleva halli massi stimuleerimiseks. Ülesanded on alati loogilised ning nende eel antakse ka küllaldaselt vihjeid. Said just bumerangi? Arva võib, et järgnevad paar-kolm probleemi saab lahendada selle abil.
Uuenev varustus annab lisaks võimaluse juba külastatud koopaid uuesti läbi kammida. Kui mingi kast jäi enne kättesaamatuks, siis ei ole mõttet paanitseda — äkki on selle jaoks vaja hoopis bumerangi. Või labidat. Või vasarat. Koobaste korduv läbimine ei ole otseselt vajalik, kuid annab lisadimensiooni perfektsionistidele: nõnda on võimalik leida osi laevale, võimeid Linkiga kaasa jõlkuvatele haldjanääpsudele, lisaelusi, aadrekaarte ja lihtlabast raha. Samuti selgub tavaliselt, et koos täiendava varustusega on iga järgnev külastus eelmisest lihtsam.
Traditsioonilised bossiheitlused on DS-i riistvara omapärast arvestades üsna eepilised. Kui tavaliselt on ühel ekraanil kaart ning teisel on võimalik juhtide Linki askeldamisi, siis bossidega majandamise ajal tuleb üldjuhul hoida silm peal mõlemal ekraanil. Kuigi mõnikord on see vajalik lisainformatsiooni saamiseks, siis tegelikult on põhjus sootuks lihtsam — enamus bosse on nõnda suured, et ei mahu ühele ekraanile ära. Bossilahingud ei ole üldiselt keerulimad kui ülejäänud mäng, tavaliselt on seal vaja lihtsalt rohkem katsetada ja nuputada.
Räägime paari sõnaga ka graafikast ja helist. Helitausta kohta võib öelda, et nagu Zelda mängudes ikka, mis tähendab seda, et muusika on mängu integreeritud osa, kandes edasi emotsiooni ja vahel ka informatsiooni. Link ei ole suurem asi jutupaunik ning sama kehtib ka muude tegelaste kohta, informatsioon liigub tegelaste vahel ainult testi kujul. Graafikiliselt on tegemist Wind Wakerist tuttava cel-shading-uga, mis annab mängul multifilmilaadse atmosfääri. Pea kõik tegelased on värvikad ning liialdatud proportsioonidega. Animatsioonid ning graafiline teostus on vaimukas ja ideaalselt hetke tabav.
Mängul on olemas ka mitme mängija võimalus, kus siis erineva värvi Linkid omavahel mõõtu võtavad. Omavahel öeldes tundub see olevat rohkem sinna otsa putitatud müügimeeste palvel ja ülejäänud mänguga suurt ei haaku. Lisaks on võimalik mängijatel omavahel vahetada laevade detaile ja nõnda oma alust kiiremaks ja tugevamaks tuunida.
Kas mängu puhul midagi vastukarva ka oli? Kohati (eriti Ookeanikuninga templis) tekkis tunne, et mäng on pisut liiga korduv. Nintendo on sellest teadlik olnud ning katsunud seda korduvust võimalikult valutuks teha, kui 100% pole see neil õnnestunud. Ka merel seilamine kaotab mingil hetkel oma uudsuse ja ei paku enam täit rõõmu. Laeva kallal putitamine on küll tore, kuid paraku on mängus juppide kohta liiga vähe informatsiooni ning milliseid juppe sa leiad on täiesti juhuslik. Kuigi mäng on võimalik läbi saada ka juhuslike uuendustega mängides oleks palju mõistlikum kui mängija oleks kasvõi teoreeriliselt võimalik omale kõik soovitud jupid leida.
Peab tunnistama, et tegemist on siiski minimaalsete miinustega, mida juhtub ka paremates peredes ning mäng saab minul hindeks kindla 5/5.
+ Graafika
+ Lugu
+ Animatsioonid
+ Mäng on hästi balansseeritud, pakkudes väljakutset, muutumata hetkekski talumatult keeruliseks.
- Kohati kipub korduma
- Võrgumäng ei ole tõsiseltvõetav
