Posts Tagged ‘ Seiklusmäng

Arvustus: “Machinarium”

“Machinarium” on ebatavaline mäng päris mitmes mõttes. Esiteks on see üles ehitatud Flashis, nagu ka Tšehhi päritolu Amanita Designi eelnevad mängud, “Samorost” ja “Samorost 2″. Teiseks on see valmis nikerdatud põlve otsas, praktiliselt olematu büdžetiga. Ning kolmandaks on tegemist klassikalise 2D seiklusmänguga, paarikümne aasta eest ilmunud Lucasartsi ja Sierra Online parimate palade vaimus.

Lugu räägib pisikesest robotist nimega Josef, kes avastab ennast ootamatult prügimäelt. Ta lapib ennast kokku ja rändab tagasi linna, kus tema kaunis kaaslanna teda vangistuses ootab. Teel tuleb Josefil lahendada hulgaliselt erinevaid probleeme, aidata teise roboteid ja uurida välja, mis siis tegelikult juhtus.

Mängu kasutajaliides on lihtsamast lihtsam. Kogu oma maist vara hoiab pisike robotihakatis enda sees (siinkohas võiks tõmmata paralleele ühe teise robotiga — Benderiga “Futurama”-st). Osasi asju on võimalik omavahel kombineerida ja nõnda saada uus ja uute võimalustega asi. Kõik mängus aset leidvad dialoogid ning Josefi uit- ja muidumõtted antakse edasi pisikeste animatsioonidega. Õigupoolest ainukesed tekstid mida mängu jooksul leida võib on alguse menüüs. Kui tundub, et mängust jõud enam üle ei käi, on sellesse sisse ehitatud vihjesüsteem, mis vaikselt üritab mängijat õigetesse rööbastesse juhtida ja kui sellest ka väheks jääb, võib proovida vaadata puust-ette-ja-punaseks õpetust, mille jaoks, tõsi-küll, tuleb enne minimänguga maadelda.

“Machinarium”-i tugevaim külg on selle kunstiline teostus. Animatsioonid, taustad ja tegelaskujud mängus tunneks ennast koduselt sellistes multifilmides nagu “Siil udus” (“Ёжик в тумане”) ja “Kaliif-toonekurg” (“Халиф-Аист”), ollest tihtipeal pisidetailideni käsitsi viimistletud. Ka muusika on sama kaliibriga, uinutav-maagiline džäss, mis visuaalidega perfektsel haakub.

Ometigi ei ole tegemist täiesti perfektse tulemusega. Näiteks on mäng üsna lühike, pakkudes ilma igasuguse abota mängijale rõõmu vaid paariks päevaks. Samuti on selles ilmselgelt üle pingutatud sisuga mittehaakuvate minimängudega, millega Josef peab pidevalt tegelema. Õnneks on mäng saadaval väga soodsa hinnaga ning kui inimene tahab sõpradele mulje avaldamiseks hoida kõvakettal ühte mängu, siis võib vabalt olla, et just see mäng on see õige.

Hindeks 4.5/5

Arvustus: “The Secret of Monkey Island: Special Edition” (iPhone)

The Secret of Monkey Island: Special Edition

The Secret of Monkey Island: Special Edition

Enne arvustuse juurde asumist pean ma täpsustuseks lisama, et järgnev arvustus on tehtud mängu iPhone/iPod Touch  versiooni põhjal.  Lisaks sellele eksisteerib ka Special Editioni Windowsi ning Xbox Live Arcade versioon. Need on oma olemuselt identsed arvustatava mänguga; erinevused on vaid graafika resolutsioonis ja juhtimisskeemis. Edaspidi räägime kasutajaliidese koha pealt siiski ainult iPhonest.

Veidike alla kahe aastakümne on möödunud päevast, mil sinisilmne piraadihakatis Guybrush Threepwood esimest korda marssis Mêlée saare vaateplatvormile ning teatas pimedale piilurile: “Minu nimi on Guybrush Threepwood ja ma tahan saada piraadiks!” Ahvisaare seiklustega on üles kasvanud terve põlvkond mängureid, kelle silmi tuleb äraolev pilk ning näkku totter naeratus kui keegi räägib midagi kummikanast, mille sees on ketas.

LucasArts

LucasArts

Oma olemuselt on tegemist klassikalise seiklusmänguga: hiireklikiga saab tegelast ekraanil ringi liigutada, anda korraldusi ning vajaduse korral menüüdes ringi navigeerida. Kui tegemist ei olnud esimese taolise mänguga, oli tegemist ikkagi omamoodi uuendusega, sest tollal domineerinud Sierra Online mängud (“Space Quest”, “King’s Quest”, jne.) olid juhitavad käsklustega, mis tuli klaviatuurilt sisse tippida. Meeldetuletuseks niipalju, et hiir ei olnud tollal kaugeltki arvuti standardvarustusse kuuluv seade ning enne Windowsi laiemat levikut olidki ilmselt LucasArtsi mängud, Civilization ja SimCity suurimad hiiremüügi genereerijad.

Mäng räägin kollanokast nimega Guybrush Threepwood, kes on otsustanud kuulsaks piraadiks hakata. Kohalikus puhvetis saab ta oma esimesed ülesandeks, milleks on ära teha piraadieksam. Töö käigus tutvub ta kauni kuberneripreiliga, kes aga röövitakse kurikuulsa kummituspiraadi LeChucki poolt ja Ahvisaarele vangi veetakse. Vaid Guybrush on piisalavalt eluvõõras (ja kubernerist sisse võetud), et oma pead tulle pista ja selle asemel, et teiste piraatidega koos valitsejanna villat rüüstada hoopis viimasele appi tõttata.

Mõõgameister

Mõõgameister

Kui see kõlab nagu sisukokkuvõtte mõnest B kategooria õudusjutust, siis juba esimese minuti jooksul saab selgeks, et rohkem eksida ei ole võimalik. Tegemist on puhastverd komöödiaga, täis tantsu ja tralli, koomilisi äpardusi ning jaburaid tegelaskujusi. Samas on kogu palagani all peidus vägagi pädev seiklusmäng, põnev süžee ning huvitavate natuuridega.

Special Edition on vana Monkey Islandi uusversioon, kus on välja vahetatud graafika, muusika, lisatud taustahelid ning kaasjastatud kasutajaliides. Kogu dialoog on lisaks tekstile nüüd ka audioversioonina olemas. Ja see koer puhvetis, kes Guybrushiga suhelda proovis: temast on nüüd pilt ka (originaalversioonis ei mahtunud see ketastele ära kuigi see pakendil olemas). Huvitava detailine on kahe näpuga üle ekraani tõmmates võimalik valida uue ja vana versiooni vahel, mis täiemahuliselt on kaasa pakendatud.

Enne

Enne

Nüüd

Nüüd

Huvitava lisaomadusena on LucasArts Special Editionisse sisse ehitanud vihjesüsteemi. Kui tundub, et enam kuidagi edasi minna ei oska, siis telefoni raputades hakkab Monkey Island vihjeid andma — esimene kord läbi lillede, teine kord juba otsemalt ja lõpuks suisa suure noolega ekraanil. See on kindlasti teretulnud nähtus nendele, kelle jaoks seiklusmängud ei ole just nende tassike teed.

Kuigi uusversiooni on sees kõik, mis originaalist klassiku tegid, on iPhone versioonil omad probleemid: esiteks on see allalaetava mängu koha pealt üsna kopsakas: kõva 350MB. See esmakordsel allalaadimisel väga ei häirigi, probleem on pigem selles, et ka uuendused on sama suured ja selle jaoks tuleb aega varuda. Õnneks ei juhtu seda väga tihti. Kui suurust võib lugeda kõrvaliseks hädaks, siis tõeline probleem on kasutajaliides. Vaatamata Monkey Islandsellele, et iPhone lubaks näpuga kohe õigesse kohta tonksamist, on mängu ehitatud sisse hiireemulaator, mis tähendab seda, et kursor tuleb ekraanile ringi nühkides õigesse kohta toimetada. Taoline lähenemine ei ole mitte ainult ebaintutitiivne — sellega ei harju ära ka pärast mitu tundi kestvat mängimist. Lisaks eelnevale kahele on mängul ka kolmas häda: täiesti täis akust hetkeni, mile telefon ennast voolupuudusest välja lülitab on umbes kaks tundi mängimist. See ei oleks võib-olla nii suur probleem kui Monkey Island ei kuuluks nende asjade hulka, mida on raske käest ära panna. Apple! Nõuame suuremat akut!

Kokkuvõttena võib öelda, et vaatamata mõningastele hädadele on tegemist igati väärika klassiku piisavalt väärika uusversiooniga. Neli punkti viiest (kui juhtimisskeem oleks paarem, räägiksime 4.5/5-st).

Hind: iTunes poes 6 Eurot.

Tutvustus: “Machinarium”

Machinarium

Machinarium

Vahel tekib tahtmine aeg maha võtta ja elada mingi maagilises paigas, mis oleks lihtne ja selge. Mängutegijad, kes üritavad saavutada fotorealismi paistavad unustanud olevat, et meil juba on üks selline mäng, mis jookseb meie ümber ja mille osad me oleme. Kuid mitte kõik pole sellised. Üks teistsugustest on Amanita Design, Tšehhi päritolu tiim, keda me tunneme rohkem mängude “Samorost” ja “Samorost 2″ järgi.

Kui viimatimainitud on lihtsad, kuid kaasahaaravad flashil baseeruvad nuputamismängud, siis nende uus üllitis “Machinarium” on täismahuline seiklusmäng, kus ära visatud robot peab maailma asjad korda ajama ja muu hulgas päästma ka oma tüdruksõbra. Lihtne ja selge, ei mingit ängi, sügavaid moraalseid dilemmasi ega ebamäärasust. Mis selle teiste seast esile tõstab on muusika, graafiline teostus, pidikeste detailide rohkus, stiil ning atmosfäär. Ja loomulikult ka mängumehhaanika ise.

Õigupoolest sõnadega on seda mängu väga raske edasi anda, seetõttu ärme proovigi. Lihtsalt märkuseks niipalju, et millegipärast meenutab see mulle vana kooli multifilmi nimega “Kaliif-toonekurg”. Vaatame parem videot: