Mänguru elab!

Tõepoolest, üks tuntumaid strateegiamängude sarju saab väikese nimemuudatuse ning enam ei ole tegu “Heroses of Might & Magic” sarjaga, vaid “Might & Magic: Heroes”-ga. Ühest küljest tundub see võib-olla arusaamatu, kuid Might & Magic sarjas on päris mitut sorti mänge ning vaadates MMH logo, tundub selline samm üsna loogiline.

“Might & Magic: Heroes VI” sündmused leiavad aset ligikaudu 400 aastat enne sarja eelnevaid mäng. Nagu viimase aja mängudes heaks tavaks on saanud, heidab vana kuningas hinge ning jätab endast maha päris korraliku kuningriigi ning viis pärijat, kes omavahel kuidagi kokku leppida ei suuda. Nõnda algab järjekordne kodusõda, kus iga trooniihaleja leiab omale toetaja kolmandate jõudude hulgast — kes saab tuge taevastest vägedest, kelle selja taha kogunevad surnumanajad ja kes leiab omale sõbrad deemonite hulgast.

Erineval eelmisest osast pole selle mängu arendajateks enam venelaste Nivel Interactive, vaid madjarite Black Hole Entertainment, keda me tunneme rohkem reaalaja strateegiamängude tootjana (“Armies of Exigo”, “Warhammer: Mark of Chaos”). Tundub, et mäng on klassikaline igas mõttes ning erineb oma eelkäijatest põhiliselt graafika ning kasutajaliidese poolest. Mis iseenesest ei pruugi halb olla; kui mingi asi töötab, siis ei tasu seda torkida.

“Might & Magic: Heroes VI” peaks valmis saama järgmiseks aastaks ning platvormina on esialgu planeeritud vaid Windows, kuigi Mac OS X versiooni ei ole välistatud.

Torchlight

Suhteliselt uue mängufirma Runic Gamesi debüüdile võib lühidalt anda järgneva hinnangu: tegemist on esimese “Diablo” klooniga, mis mängida kõlbab. See pole ka ime — projekti taga on sellised nimed nagu Max Schaefer ja Erich Schaefer, nimed, mis vaatavad vastu ka “Diablo” karbilt. Mõlema mängu muusika autor on samuti sama: Matt Uelmen.

Mängu taustalugu on parimal juhul rudimentaalne: Ember (otseses tõlkes tähendab see sõna hõõguvat sütt) on maagiline substants, mida siit-sealt on maa seest on võimalik välja kaevandada. Üks taolistest kohtadest on Torchlight, kaevandusküla, mis asub erakordselt rikkaliku Emberi soone peal. Paraku selgub, et kohemaid on platsis ka erinevad elukad, kes mäe seest inimesi kimbutamas käivad. Asja saabub klaarima üks äss (mängija), kes õpetab kurjamitele kuidas Luukas õlut teeb. Nende paari lausega saab kokku võtta kogu taustaloo. Ma aluste kollide kohta on seletuseks öeldud, et see küla asub vanade tsivilisatsioonide surnuaial; maa küla all on nagu kihiline kook, mille iga kihi on valmis ehitanud mingi ammu kaudunud rahvas. Nende kadumises on loomulikult oma osa ka Emberil, kuid see on juba pisidetail. Tähtis on see, et maa all on kollid ja mängijal on nui.

Mängu loogika on praktiliselt identne “Diablo”-ga, kopeerides oma eelkäijat kuni vigadeni välja. Tasemed ma all on genreeritud automaatselt ning seetõttu on iga järgnev mängukord unikaalne. Mängija saab valida oma mängija arhetüübi: suurte kämmalde ja kandilise lõuaga Destroyer armstab personaalset lähenemist, Alchemist on põhimõtteliselt maagi ekvivalent selles maailmas ja Vanquisher on erivägede piiga, kes kasutab lõkse ning erinevaid vibusi ja püsse, et distantsilt kurja (head) teha. Järjest sügavamale maa alla minnes, korjab mängija kogemusi ja koos sellega tasemeid, mis avavad järjest uusi vahendeid oma soovide kurjamitele selgitamiseks. Loomulikult kukkub järjest kõvemate kollide käest ka järjest kõvemat varustust ning mängumehaanike pole pealt ongi asi enam-vähem kõik. Erinevusena võib ära tuua selle, et mängijal jõlgub samas koduloom, kas siis hunt või ilves, kelle selga on võimalik osa oma inventarist laduda ja keda on võimalik jooksu pealt saata linna tagasi oma koormat realiseerima. Lisaks aitab kaaslane natuke ka erinevaid elukaid pureda.

Tasemete ülesehitus on väga lineaarne, mis mnuudab tasemed ühest küljest üsna üksluiseteks, aga arvestades kui suured need on, on see ainuvõimalik lahendus vältimaks mängija ära eksimist. Asja ei tee paremaks ka see, et täiskaarti ei olegi võimalik näha, kaeda saab ainult minikaardi peal oma vahetut ümbrust.

Visuaalselt meenutab “Torchlight” veidike “World of Warcrafti”. Selle maailma elanikud ja nende kinnisvara on stiliseeritud ja värviline. Huvitava lisadetailina tasuks ära märkida, et mängu nõuded riistvarale on praktiliselt olematud ning seda on võimalik nautida lausa Windowsi jooksutava netbooki peal. Lisaks koos Maci Steami kliendi ilmumisega lasi Runic välja Mac OS X-i versiooni. Eraldi rõõmustamist pakub muidugi ka mängu hind, mis hetkel on Steamis vaid 8 Eurot.

Paraku ei saa ka seekord läbi ilma möödalaskmisteta. “Torchlight” kordab päris paljusi algse “Diablo” vigu — näiteks päris suurem grupi kurjamite surmamist on maas vedeleva kola sorteerimine üsna tüütu ja aeganõudev. Lisaks on väga raske aru saada, mis täpselt maas vedeleb ja kas selle peaks korjama üles seltisloom või sa ise. Kollidega taplemise muudab keerukaks see, et teinekord on raske ringi sibavatele elukatele pihta klikkida ning kui kõrgematel tasemetel korralik madin lahti läheb, on ekraani vaid värviline sigrimigri. Sabas sörkiv kambajõmm on küll teretulnud abimees, kuid paraku kipub ta igale poole kinni jääma ja teda tuleb pidevalt järgi oodata või posti tagant välja aidata. Miinusena tuleks ära märkida ka ebaühtlane varustuse pudenemine — isegi mängu lõppfaasis on enamus kola, mis pudeneb madalamate tasemete risu ja liites sellele otsa eelnevalt ära märgitud tülika sorteerimise, tundub see lihtsalt kohatu. Tõenäoliselt suurim miinus “Torchlight”-i jaoks saab aga olema võrgu mängimise puudumine. Kui “Diablo”-des oli võimalik mitmekesi koos seigelda ning omavahel varustust vahetada, siis sellel mängul seda võimalust ei ole. Kahju.

Kokkuvõttena võib selle mängu kohta öelda, et tegemist on säästu-”Diablo”-ga. Mäng paistab olevat arendatud tagasihoidliku büdžetiga ja kohati paistab see väga selgelt välja. Samas on tegemist vaieldamatult parima klooniga, pakkudes meelelahutust kuniks “Diablo III” oma trooni kindlustama saabub.

Hindeks 4/5

The Goonies

Maailmas on suhteliselt vähe mänge, mis ühest küljest baseerudes filmil, oleks teisest küljest ka mänguna adekvaatsed. Üks sellistest on “The Goonies”, mis baseerub samanimelisel filmil ja mille Cyndi Lauperi sullest pärit tunnuslugu “The Goonies ‘R’ Good Enough” veel nii mõnigi mäletab. Muide, ma eriti ei usu, et siinkandis paljud seda filmi näinud on. Mängu aga küll.

Asjaarmastajate grupp nimega Brain Games arvas aga, et nõnda hea mängu ei tohi lasta unustusehõlma langeda ning valmis sellest mängus n.ö. uuversioon. Uus graafika, uuesti arranžeeritud muusika ja uued platvormid. Mäng on tasuta saadaval nii Windowsi, Mac OS X-i kui Linuxi jaoks ning ma usun, et iga enesest lugupidav mängur peaks sellele korra pilgu peale viskama — kas siis nostalgilistel kaalutlustel või lihtsalt selleks, et näha millised mängud olid populaarsed paar aastakümmet tagasi. Sama kamp muide on teinud uuversiooni ka teisest tollaegsest hitist nimega “Road Fighter” ning töötab parajasti “Knightmare” kallal.

Nende kodulehekülg asub aadressil: http://www.braingames.getput.com/

The Goonies, uus

The Goonies, vana

Road Fighter, uus

Road Fighter, vana

The Secret of Monkey Island: Special Edition

Enne arvustuse juurde asumist pean ma täpsustuseks lisama, et järgnev arvustus on tehtud mängu iPhone/iPod Touch  versiooni põhjal.  Lisaks sellele eksisteerib ka Special Editioni Windowsi ning Xbox Live Arcade versioon. Need on oma olemuselt identsed arvustatava mänguga; erinevused on vaid graafika resolutsioonis ja juhtimisskeemis. Edaspidi räägime kasutajaliidese koha pealt siiski ainult iPhonest.

Veidike alla kahe aastakümne on möödunud päevast, mil sinisilmne piraadihakatis Guybrush Threepwood esimest korda marssis Mêlée saare vaateplatvormile ning teatas pimedale piilurile: “Minu nimi on Guybrush Threepwood ja ma tahan saada piraadiks!” Ahvisaare seiklustega on üles kasvanud terve põlvkond mängureid, kelle silmi tuleb äraolev pilk ning näkku totter naeratus kui keegi räägib midagi kummikanast, mille sees on ketas.

LucasArts

Oma olemuselt on tegemist klassikalise seiklusmänguga: hiireklikiga saab tegelast ekraanil ringi liigutada, anda korraldusi ning vajaduse korral menüüdes ringi navigeerida. Kui tegemist ei olnud esimese taolise mänguga, oli tegemist ikkagi omamoodi uuendusega, sest tollal domineerinud Sierra Online mängud (“Space Quest”, “King’s Quest”, jne.) olid juhitavad käsklustega, mis tuli klaviatuurilt sisse tippida. Meeldetuletuseks niipalju, et hiir ei olnud tollal kaugeltki arvuti standardvarustusse kuuluv seade ning enne Windowsi laiemat levikut olidki ilmselt LucasArtsi mängud, Civilization ja SimCity suurimad hiiremüügi genereerijad.

Mäng räägin kollanokast nimega Guybrush Threepwood, kes on otsustanud kuulsaks piraadiks hakata. Kohalikus puhvetis saab ta oma esimesed ülesandeks, milleks on ära teha piraadieksam. Töö käigus tutvub ta kauni kuberneripreiliga, kes aga röövitakse kurikuulsa kummituspiraadi LeChucki poolt ja Ahvisaarele vangi veetakse. Vaid Guybrush on piisalavalt eluvõõras (ja kubernerist sisse võetud), et oma pead tulle pista ja selle asemel, et teiste piraatidega koos valitsejanna villat rüüstada hoopis viimasele appi tõttata.

Mõõgameister

Kui see kõlab nagu sisukokkuvõtte mõnest B kategooria õudusjutust, siis juba esimese minuti jooksul saab selgeks, et rohkem eksida ei ole võimalik. Tegemist on puhastverd komöödiaga, täis tantsu ja tralli, koomilisi äpardusi ning jaburaid tegelaskujusi. Samas on kogu palagani all peidus vägagi pädev seiklusmäng, põnev süžee ning huvitavate natuuridega.

Special Edition on vana Monkey Islandi uusversioon, kus on välja vahetatud graafika, muusika, lisatud taustahelid ning kaasjastatud kasutajaliides. Kogu dialoog on lisaks tekstile nüüd ka audioversioonina olemas. Ja see koer puhvetis, kes Guybrushiga suhelda proovis: temast on nüüd pilt ka (originaalversioonis ei mahtunud see ketastele ära kuigi see pakendil olemas). Huvitava detailine on kahe näpuga üle ekraani tõmmates võimalik valida uue ja vana versiooni vahel, mis täiemahuliselt on kaasa pakendatud.

Enne

Nüüd

Huvitava lisaomadusena on LucasArts Special Editionisse sisse ehitanud vihjesüsteemi. Kui tundub, et enam kuidagi edasi minna ei oska, siis telefoni raputades hakkab Monkey Island vihjeid andma — esimene kord läbi lillede, teine kord juba otsemalt ja lõpuks suisa suure noolega ekraanil. See on kindlasti teretulnud nähtus nendele, kelle jaoks seiklusmängud ei ole just nende tassike teed.

Kuigi uusversiooni on sees kõik, mis originaalist klassiku tegid, on iPhone versioonil omad probleemid: esiteks on see allalaetava mängu koha pealt üsna kopsakas: kõva 350MB. See esmakordsel allalaadimisel väga ei häirigi, probleem on pigem selles, et ka uuendused on sama suured ja selle jaoks tuleb aega varuda. Õnneks ei juhtu seda väga tihti. Kui suurust võib lugeda kõrvaliseks hädaks, siis tõeline probleem on kasutajaliides. Vaatamata sellele, et iPhone lubaks näpuga kohe õigesse kohta tonksamist, on mängu ehitatud sisse hiireemulaator, mis tähendab seda, et kursor tuleb ekraanile ringi nühkides õigesse kohta toimetada. Taoline lähenemine ei ole mitte ainult ebaintutitiivne — sellega ei harju ära ka pärast mitu tundi kestvat mängimist. Lisaks eelnevale kahele on mängul ka kolmas häda: täiesti täis akust hetkeni, mile telefon ennast voolupuudusest välja lülitab on umbes kaks tundi mängimist. See ei oleks võib-olla nii suur probleem kui Monkey Island ei kuuluks nende asjade hulka, mida on raske käest ära panna. Apple! Nõuame suuremat akut!

Kokkuvõttena võib öelda, et vaatamata mõningastele hädadele on tegemist igati väärika klassiku piisavalt väärika uusversiooniga. Neli punkti viiest (kui juhtimisskeem oleks paarem, räägiksime 4.5/5-st).

Hind: iTunes poes 6 Eurot.

Ezio Auditore de Firenze, teie teenistuses

Kölnis toimuvas GamesCon 2009 üritusel tutvustas Ubisoft lähemalt selle aasta lõpus ilmuvat jätku “Assassin’s Creed”-le. Kui esimene mäng leidis aset ristisõdade aegses maailmas, siis nüüd leiab mängija ennast renessansiajastust. Esimese mängu peategelane Altaïr Ibn La-Ahad on muidugi juba ammu surnud ning seekord tõmbab selga valge hõlsti ning kinnitab randmele juba tuttava vedrunoa Ezio Auditore de Firenze, kes muuhulgas on eelmise osa kangelase otsene järeltulija.

Mängust rääkides rõhutas Ubisofti esindaja järgmiseid detaile:

Eelmine Assassin’t Creed torkas silma sellega, et liikumine arvestas keskkonnaga. Kui Altaïr läbi rahvamassi sammus, siis ei teinud ta seda nagu auruvedur, vaid nagu inimene tehes vajaduse korral omale kätega teed. Ometigi ei olnud erinevate tegevust üleminekud kaugeltki sujuvad ning üldpilti arvesse mõttes muutis see elamuse ebaühtlaseks, tuletades pidevalt meelde, et tegemist on ikkagi mänguga. Ezio puhul on nende problemaatiliste kohtadega tõsiselt tegeletud. Lisaks kuna seekord ei vea mees kaasas liigset varustust saab ta ujuda, mis Veneetsia kanaliterohkust arvestades võib üsnagi marjaks ära kuluda.

Ezio käsutuses on võrreldes Altaïriga ka oluliselt suurem sortiment erinevat inventare. Ta saab vahetada kostüüme, et sulanduda paremini erinevatesse rahvarühmadesse. Mäletatavasti sai Altaïr peita ennast ainult munkade keskele, kellega tal oli sarnane kostüüm. Ezio saab kasutada erinevaid mürke, saab hankida omale paremaid turviseid, vahetada riideid ning mis kõige tähtsam: tal on ühelasuline püstol.

Mängu mehaanika sisaldab samuti uusi komponente: kui varem sai ülevaate tsoonist vaid torni ronides, siis nüüd saab seda teha niisama, sisse on toodud vankrite kaaperdamine ning elemente Ubisofti teisest mängusarjast, milleks on Prince of Persia.

“Assassin’s Creed II” ilmub Euroopas 20.11.2009 Xbox 360, PlayStation 3 ja Microsoft Windows platvormidele.